23. märts 2017

Mõni sõna näkkidest, auhindadest ja suurest kunstist (ehk väike kraaps lugejatele)

Näkid on mind juba varasest noorusest huvitanud. Küllap on selles omajagu süüd ka Anderseni merineitsikesel:


Paljude rahvaste kujutlustes on näkid ühtaegu ilusad ja ohtlikud olendid. Nad kehastavad veealuse maailma poeesiat, ürgsust ja salapära. Eesti rahvaluules esinevad näkid enamasti uppunute vaimudena. Nad ahvatlevad elavaid, ajavad nad hulluks ning viimaks hukutavad. Sellele folkloorsele vundamendile ehitasin ka oma põnevusromaani "Seal, kus näkid laulavad":


Kui käsikiri valmis sai, ei pidanud ma sellest lihtsakoelisest jutust kuigivõrd lugu. Aga kuhugi tuli see väike scriptum sokutada. Juhtumisi kuulutati välja kirjanduskonkurss BestSeller ning sinna ma näkijutu saatsingi. Suur oli mu üllatus, kui lugupeetud inimestest koosnenud žürii valis selle konkursi võidutööde hulka:


Pärast pisikest vapustust saabus muidugi rõõmulaine:


Täpselt aasta tagasi, 23. märtsil 2016 tuli "Seal, kus näkid laulavad" trükikojast välja. Vastuvõtt oli soe. Kohati isegi palav. Erinevais paigus toimunud raamatuesitlused läksid igati korda (ehkki Tartu inimesed ei leidnud tahtmist ega mahti kohale tulla), müük kulges lobedalt, mitmes raamatukogus olid lugejad sunnitud sappa võtma, et näkijutule ligi pääseda. Ent üllatused ei lõppenud. Mullu sügisel pälvis raamat Bernard Kangro nimelise preemia. No mis sa kostad:


Preemia kätteandmiseks korraldatud üritus oli ootamatult suurejooneline ja pidulik, õnnitlejaid terve külatäis ning rõõmu kui palju:


Viimaks olen hakanud ka ise selle raamatu peale pisut leebema pilguga vaatama. Kui see nii paljudele inimestele meeldib, siis ei saa olla tegemist väga kehva raamatuga, või kuidas? Aga noh, ei tasu lasta end kiidupobinast meelitada. Ammust ajast ju teada, et laps, keda ülearu kiidetakse, läheb hukka... Tunnustus tiivustab, kuid suurt kunsti tehes ei tohi liiga hoogu sattuda:


Ma ei ole professionaalne kirjanik, vaid asjaarmastaja. Seetõttu leian endiselt, et kirjandust (nagu ka elu) tuleb võtta vabalt:


... siis on rõõmu rohkem!

Lõpetuseks: tuhat tänu kõigile lugejatele! Te olete armsad!