9. detsember 2016

Jutu' nigu ubina'

Mul oll au võtta ossa Uma Lehe suurõ jutuvõistluse žürii tüüst. Vaja oll läbi lukõ pia sada juttu, täpsemini ütelden: 96. Jutu saatjid oll 59 - naide seen nii latsi ku vannu inemiisi. Es olõ taa lugõmine määnegi tüü ega vaiv - õnnõ puhas rõõm!

Jutuvõistlus kuulutõdi vällä nellän katõgoorian: periselt elun juhtunu nalalinõ vai tõsinõ lugu, soss-sepä lugu, raha vägi ja priinimejutt. Egäle jutule võisi anda kõgõ inämb kümme punkti. Ma es mõista kümne piiren rehkendä ja tuuperäst mõtli vällä uma süsteemi. Jagasi kõik jutu nellä kasti: kõvaste üle keskmidse jutt sai 9 punkti, veidü üle keskmidse 7 punkti. Tsipa nõrgõmbile jutukõisile andse 5 punkti ja nuu, mis olliva peris kehvä, saiva 3 punkti. Ilma punktilda es taha kedägi jättä - om inemine uma jutu võistlusõlõ saatnu, sis taa iks om joba midägi väärt.

Timavaastast jutuvõistlust ja ubinasaaki või üttemuudu kittä: saadu nuus oll hää. Upin või olla suur vai väikene, makus vai hapu, illus verrev vai veidü määnü, mõni korjatas ladvast, mõni om enneaigu maaha sadanu. Juttõ kottalõ või tuudsama üteldä.

Mu jaos olliva kõgõ „mahladsõmba” jutu säändse, kon oll parajalõ nalla, põnõvust ja sutsu hallõmbat tuuni kah. Miildüsi jutu eläjist ja ummamuudu inemiisist. Paistus, et võrukõsõ mõistva peris häste juttu vöörütä. Algusen mõtligi, et anna hindid õnnõ tuu perrä, kuis lugu om jutustõt. Sis sai aru, et hää jutt ei sünnü ilma väärt ainõlda. Piät iks olõma, millest kõnõlda.

Kõgõ inämb punktõ said mu käest "Hambakaotus", "Karvamütsü lugu", "Kassi õnnõtus", "Kuis ma Elronni rongiga võidu juussõ", "Nime lugu om üteliste inemise lugu", "Ornung", "Rahapada", "Seenehüpnuus", "Seo piat kül avitama", "Uma hani" ja "Väsünü appitulõja" (üteliisi oll seo kogu jutuvõistlusõ võitja!). Miilde jäid viil "Joosun sumadan", "Kuis ma sitasitikalõ eutanaasiat tei", "Kuis vanaimä hobõsõ varast", "Magadõn jääs kikkalaul kullõmada ja kanaruug süümäte", "Tekikoti vai kleidi", "Uutmada külalise", "Ärä tapa kjulh" ja "Üts sõna või kah lohutusõs olla".

Võidujutt "Väsünü appitulõja" (kirjapandja: Läti Vaike) oll just sääne vigurinõ lugu, mis pandse muhelõma ja jäi häste miilde. Taa paarkümmend aastat tagasi Puusepä külän sündü lugu kõnõl ütest "vikadimehest", kiä jäi keset päivä hainaunigu pääle põõnama ja kuis ta sis veitü ao peräst ütte naisterahvast hiidüt. Jutun oll hämmid sõnnu ("tiripitski") ja kirivid ütlemisi ("piir toki otsan"). Egäl juhul võitu väärt tüü!

Silmä jäi, et mitmen luun pajatadi seenen- vai marjankäumisest. Tuu tähendäs, et mi rahval om ihun iks korilasõverd. Priinime juttõ olõs võinu inämb olla – olõs ju põnnõv teedä, kuis üts vai tõnõ nimi om saadu vai kuimuudu nimi inemise ellu mõotas. Tundu, et nuuri jutu-seppi oll kah vähä. Koolin, kotun ja esiki netin tulõ ju ette pallu esieräliisi asju, midä võissi tõisiga jaka. Tuu om ka vaja är märki, et egäsugumanõ lori vai häietüs ei olõ õigõ jutt. Hääl jutul piät määnegi kont seen olõma, niisama porgata ei olõ mõtõt.

Sildid: ,