27. detsember 2016

Fanaatiku sünd

Inimene võib uskuda mida iganes. See on tema õigus. Vabas ühiskonnas on igaühele antud ka õigus jätta uskumata. Inimõigused, mille hulka usuvabadus kuulub, on aga loomu poolest ilmalikud ja universaalsed, religioonide ja maailmavaadete ülesed. Siit võrsub paradoks: selleks, et usuvabadus oleks täielik, peab riik olema läbinisti ilmalik. Kirik peab olema riigist lahutatud, ühtki religiooni ei tohi siduda riiklike sümbolite ega tseremooniatega, kõiki usutunnistusi peab ühiskondlikul tasandil kohtlema võrdselt. Ometi pole see tegelikkuses võimalik. Usuvabaduse täielikku rakendamist takistab traditsioon. Usund, mida toetub pikale ajaloolisele traditsioonile, on ikka mõjukam ja silmapaistvam.

Kaader filmist "Õpilane"
Vene rahva vaimseks keskuseks on juba üle tuhande aasta olnud õigeusu kirik. Bütsantslikku tava järgi elanud venelased on harjunud sellega, et vaimu ei saa võimust eraldada. Puhas ilmalikkus ja seega ka täielik usuvabadus pole Vene riigis võimalikud. Vabadus on teema, millega muidu nii mitmetahulises vene kirjanduses pea üldse ei tegeleta. Näib, nagu polekski suur vene rahvas isiklikust vabadusest huvitatud. Olulisem on tõde - ja tõe eest hoolitseb tsaar.

Laias laastus on olemas kahte sorti riike: vabad riigid ja tõe riigid. Kes tahab vabadust, peab leppima, et üht ja ainumast tõde, mida kõik vastuvaidlematult kummardama peavad, pole olemas. Venemaa on tõe riik. Vene inimene püüdleb tõe, mitte vabaduse poole. (Ja see ei ole minu kõigutamatu tõde, vaid vaba arvamus - sest mina elan vabas riigis.) Kuid ometi jääb siit teiselt poolt Peipsit vaadates arusaamatuks, milline on too ehtne vene tõde. Kremlist  puistatakse tõekillukesi, milles peegelduvad valed. Ohjeldamatu propaganda toetub ilmeksimatuse vundamendile, tunda on tugevat minevikunostalgiat, näha impeeriumi taastamise unistust. Mis on Venemaal läinud valesti?

Sellele küsimusele otsib vastust ka 2016. aastal Cannes'i filmifestivalil esilinastunud film "Õpilane" (Ученик), mille on lavastanud Kirill Serebrennikov ning mis põhineb Marius von Mayenburgi näidendil. Ilma Vene riigi rahalise toeta valminud film võeti üles Kaliningradis, kõige läänepoolsemas vene oblastis, põlisel saksa alal. (See ei saanud olla ometi taotluslik...?)

Kaader filmist "Õpilane"
Filmi peategelaseks on keskkooliõpilane Veniamin Južin ehk Venja (teda mängib suhteliselt tundmatu näitleja Pjotr Skvortsov), kes avastab, et maailm tema ümber on kurjusest nakatunud. Piibel käes, hakkab ta lokkava moraalituse ja patususe vastu võitlema. Temast saab Tõekuulutaja, Ilmeksimatu Messias ja viimaks Märter. Sest suur ja võimas tõde nõuab väikeselt inimeselt alati ohvreid. Kurja vastu võideldes ei pea Venja ise midagi välja mõtlema. Piiblis on ju kõik, mis õige, juba kirjas. Venja ammutab usust jõudu, kuid samal ajal muutub usk tema käes kohutavaks relvaks.

Lavastaja Serebrennikov on ise öelnud: "Algselt tähendas religioon armastust, kuid tänapäevases maailmas see enam nii ei ole. Nüüd on religioon erinevate rahvaste ja riikide jaoks agressiivse mõistmatuse lähtepunkt. See on terrorismi lähtepunkt." Jah, vahel näib, et türannid ja terroristid võrsuvad samast puust. Nad kasutavad armastuse sõnumit kuulutavaid religioone viha külvamiseks, inimeste ja inimlikkuse hävitamiseks. Seda üksnes võimu, au ja isikliku surematuse nimel.

Kui Venemaa poleks riik, vaid inimene, siis oleks ta terrorist. Parimal juhul lihtsalt pätt. Venja kehastab vene probleeme. (Venja - Venemaa. Milline tabav sõnamäng eesti keeles!) Ta on noor hing, kes ei leia oma õiget nägu. Isa tal pole, ema on nõme, tüdrukud temast ei huvitu. Mida peab ta eluga peale hakkama? Kel pole tulevikku, pöördub minevikku. Kogu Venemaa elab minevikus, praegune Venemaa on punaarmeelaste haudadele rajatud koloss, mille kohal ulub veel Peeter I vaim. "Ühiskondlik moraal", mida KGB taustaga riigijuhid kuulutavad, pärineb piibliaegadest - see on orjade ja orjapidajate moraal.

Kaader filmist "Õpilane"
Venja on rahutu, testosteroonist pungil mehehakatis, kelles on palju auahnust ja vähe mõistust. Ta tahab end maailmale näidata, tahab midagi suurt ära teha. Ta ei leia selleks muud võimalust kui agressiivne enesekehtestamine. Kui teised ei tee temast välja, siis ta seab end jõuga nähtavale. Tema igav ja silmatorkamatu elu saab sellega sisu.

Umbes taolise skeemi järgi sünnivad paljud fanaatikud. Sünnivad nõndanimetatud pühasõdalased, kes külmavereliselt oma ohvrite päid otsast lõikavad või kaaperdatud autosse istudes kümneid inimesi surnuks sõidavad. Neid juhib üks ja kõigutamatu tõde, nad kujutavad end selle tõe eest langevate märtritena.

Kas miski või keegi suudaks Venja päästa sellest saatanlikust võrgust, mille ta enesele ise on kudunud? Oleks tal toetav isa ja normaalne ema, oleks ta vähemalt oma klassi oivik... Aga "oleksid" ei maksa kopikatki. Kui inimesed väärtustaks (usu)tõe asemel vabadust (uskuda), jääks nii mõni sõda pidamata. Paraku kasvavad saatana õpilased, kes kõrgemalt poolt antud tõde ülimaks peavad, eriti sageli just katkises peres, mõistmatusest tulvil kogukonnas, nõrkadele alustele rajatud riigis.