Pärast seda, kui ilmnes, et Eesti Rahva Muuseumi uues majas on tuhandete teiste eksponaatide seas üles pandud jalalöögiga purustatav Neitsi Maarja kuju, algas kohemaid suur jutulaat. Jahmatust, nördimust ja väikest vihagi võis kohata mitme tõsimeelse kristlase palgel.
Õnneks ei ole ERM-i Madonna puhul tegemist mõne sissepühitsetud skulptuuriga, vaid virtuaalse kujutisega, mille kaudu püütakse anda aimu reformatsiooniaegsetest meeleoludest. Püha Madonna installatsioon ei ole tõepoolest kõige paremini läbimõeldud eksponaat, mistõttu on ristirahva pahameel täiesti õigustatud. Jääb koguni mulje, nagu seaks muuseum rahvuslike väärisasjade kõrval aukohale ka vandalismi.
Aga olgu selle neitsiliku Jumalaemaga kuidas on - tema ümber tõusnud kära näitab ilmekalt, et Eesti pole mingi usuleige maa, nagu väga sageli väidetakse. Kahjuks on ristirahva pahameelenurin summutanud aga paganate vaikse nutu.
Miks siis paganad nutavad? Asi on uudises, mis ilmus Õhtulehe veergudel täpselt samal päeval, kui ERM külastajatele avati. Osundan: "Tallinna lennujaama laiendustöid on seni takistanud kolm kultuskivi. Kaks neist teisaldati juba suve alguses, kolmas, rändrahnu mõõtu mürakas on tervena ümberpaigutamiseks liiga raske, mistõttu lõigatakse see väiksemateks tükkideks ja tõstetakse alles siis teiste kivide juurde."
Seda juttu on valus lugeda. Esivanemate kivid, mida võidi austada juba pronksiajal, on toodud progressiusu ohvriks. Kivid viiakse oma põlisest asukohast minema üksnes seetõttu, et mingi Tallinna klikk tahab rajada kodulinna Baltimaade kõige pikema lennuraja. Kas senine oli siis tõesti nii lühike, et boeningud ja bombardierid sinna maanduma ei mahtunud?
Asjaolu, et kultusekivide teisaldamist ja lõikumist on meedias kajastatud vaid poolsosinal ning pahameelemaru pole nendele tegudele järgnenud, viitab eestlaste rahvusliku minapildi hõredusele, vähestele teadmistele oma minevikust. Kõigele lisaks kipuvad inimesed pühadustesse tuimalt suhtuma. Kultuskivid on samavõrd pühad kui Neitsi Maarja kujukesed. Kusjuures, kivisid austati kõikjal maailmas juba tuhandeid aastaid enne Jumalaema ja Jeesus Kristust.
ERM-i Maarja taastub pärast jalahoopi iseenesest. Aga tükkideks saetud kultuskivid ei pane end iseenesest kokku. Maarja on kõigest virtuaalne ja meelelahutuslik muuseumieksponaat, kultusekivid aga reaalsed ja sügavtõsised objektid.
Jah, loodusteaduslikust seisukohast ei ole kivid elusorganismid, kuid inimesed, kes on neid aastatuhandeid kummardanud, neile ohverdanud, palveid ja loitse lugenud ning nendega isiklikke salamõtteid jaganud, on jätnud kividesse oma hinge. Niisamuti, nagu ERM-i vitriinis nähtav kobakas telefon ei ole lihtsalt suvaline tehnikavidin, vaid ese, mida on kasutanud legendide taevasse tõusnud Lennart Meri, tuleb ka kivihiiglasi näha inimvaimu kandjatena.
Keskajal purustasid meie rahva hingekivisid katoliku preestrid ja varauusajal tegid seda veel raevukamalt luteri pastorid. Nüüd, 21. sajandil jätkavad nende hävitustööd ilmalikud võimurid, ärimehed, "innovaatorid". Vana tuleb eest ära pühkida, et uuele ruumi teha - olgu selleks "vanaks" kasvõi su enda vaarisa hingekivi.
Hea küll, kivid paigutatakse ümber muinsuskaitse ameti loal ja ametnike valvsa pilgu all, kuid see pole mingi lohutus. Muinsuskaitse tähendab ikka muinsuste kaitsmist, säilitamist, hoidmist - mitte aga sinna-tänna sõidutamist. Kurb on seegi, et ligi sada tonni kaaluva kultuskivi ühes tükis minemakolimiseks ei kasutata vastavat tehnikat, vaid minnakse kergemat teed pidi - kivi lõhutakse. Sellega tehakse aga hingekivile hirmsat kahju, mida pole enam iialgi võimalik korvata.
Mis siis nüüd saab? Püha kivi rikkumise eest on esivanemate vaimud ette näinud karistuse. Püha muinsus kõrvaldatakse lennujaama laienduse tõttu, mis tähendab, et Tallinnas on tulevikus oodata lennuõnnetust. Aga ehk on esivanemate vaimud praeguse tuisupeade põlvkonna suhtes ikkagi armulikud. Ka paganatele pole ju võõras itkuhüüd, mille Neitsi Maarja poeg ristil piineldes taeva poole saatis: "Anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!"
