1969. aastal esietendus Estonia teatris lustakas koguperemuusikal "Pipi Pikksukk". Astrid Lindgreni lugudel põhinev tükk oli nii menukas, et püsis laval üle paarikümne aasta. Kuid sel pealtnäha lihtsal ja lapselikul lool oli paljude inimeste jaoks sügavam, lausa pühalik tähendus.
Muusikali kõige tuntum pala - "Laul Põhjamaast" - kuulub eestlaste kõige armastatumate laulude hulka, jagades vaimset sidet taoliste meistriteostega nagu "Mu isamaa on minu arm" ja "Ta lendab mesipuu poole". "Põhjamaad" on pakutud lausa uueks hümniks. Laulupidudelgi lauldakse, liigutuspisar silmanurgas: "Põhjamaa, me sünnimaa / hinges sind ikka kannan ma".
Ei tea, mida Enn Vetemaa neid sõnu paberile pannes täpselt mõtles, kuid rahvas tajus juba nõukogude okupatsiooni kütkes laulu selget allteksti: Eesti ei kuulu vene kultuuriruumi, Eesti on Põhjamaa. Seetõttu, vaatamata oma härdalt ülevale meloodiale, oli tegemist ikkagi mässumeelse lauluga. Justnimelt oli. Nüüdsel ajal kõlavad "Põhjamaas" teised tundetoonid: lauluga rõhutatakse iseolemist, vandudes samas truudust ähmasele eurooplusele.
Kahekümne viie vabaduseaasta jooksul on väike punapäine mässaja Eestist jalga lasknud. Asemele on astunud totakalt naeratav paipoiss, kes teeb täpselt seda, mida Brüsseli tädid ja Washingtoni onud käsivad. Ta ei julge midagi omapäi ette võtta, sest kardab, et saab muidu sõimata. Ja kus on siis häbi ots! Seejuures püüab illikuku näidata end ikkagi suure eesrindlasena, kes e-tiigri turjal kauguses kumava Põhjala suunas ratsutab.
Jah, eestlased tahavad olla põhjamaalased. Mõni meie seast tunneb end koguni solvatuna, kui teda kusagil välismaal idaeurooplaseks nimetatakse. Paraku - võtame tõe letti - ei pea ükski endast lugupidav põhjamaalane baltlasi oma hõimlasteks. Baltimaalased on skandinaavlaste silmis nagu tõusikud, kes tahavad olla seda nägu, mis nad tegelikult pole.
Aga tühi nendega! Eestlane unistab edaspidigi, silm niiske, müütilisest Soome sillast ning veel paljude inimpõlvede vältel meenutatakse kuldset Rootsi aega ja ülilahedat kuningat, kes Eestis talvitudes terve laanetäie puid istutas.
Ei sisemajanduse kogutoodang, poliitiline kultuur ega ükski elukvaliteedi näitaja (eluiga, tervis, käitumine liikluses, suhtumine keskkonda) kinnita seda, et Eesti asub Põhjamaade läheduses. Aga kui eeskuju on kõrgel, ehk annab see ka lootust, et Eesti areng kulgeb õiges sihis? Iseasi, kui paljud eestlased tegelikult näevad magusat und praeguste Põhjala riikide moodi ühiskonnast. Põhjamaalastel on ju omad kiiksud ja hälbed, mida siitmailt nina kirtsutades jõllitatakse. Põhjalas tegeldakse igasuguse ropu värgiga. Teate küll, see F-sõna (feministid), P-sõna (pagulased) ja H-sõna (homod). Selline Põhja-Euroopa, kus on liiga palju värvilisi elukaid, tundub hirmutav. Segane.
Nüüd, kui Eesti Vabariik on saanud veerand sajandit taas vabaduses vireleda (või seda nautida - kuidas keegi), tasub korraks seisatada ja küsida: kuhu edasi? 25 aastat on riigilaeva silmapiiril terendavasse läände (ja samas ka põhjakaarde) tüüritud. Tundub, nagu oleks see ainuvõimalik suund. Aga ka kõige ilusamal veeteel võivad peituda karid. Enne, kui Eesti riik jõuab Põhja, võib ta lõpetada hoopis põhjas. Mudas.
Kardan (ja natuke ka loodan), et Eestist ei saa mitte kunagi ehtsat Põhjamaad. Kuid üks põhjala tüdruk - toosamune pikkade sukkadega Pipi - võiks eestlastele küll eeskujuks olla. Teha kõike teistmoodi, olla omamoodi, mõelda ja tegutseda nii, et endal oleks hea ja mõnus - see on ühe vaba inimese tunnuskomplekt. On aeg teha Eestist Segasummasuvila!
