28. juuli 2016

Tagasi pöörduda ei saa

Islamiusuliste pidev juurdevool Euroopasse on liikvele ajanud ka nostalgikud. Siit ja sealt kostub hääli, et Vana Maailm peaks ka päriselt vanasse maailma tagasi pöörduma ja traditsioonilised väärtused taas au sisse tõstma. Sellest mõttest õhkub palju ilusat idealismi. Aga nagu elus ikka, on tegelikkusel ideaalidega vähe pistmist.

Iseenesest oleks ülimalt tore, kui Euroopa taastaks selle jõu ja hiilguse, mis tal kunagi oli. Ent kohe komistame esimese probleemi otsa: mis on see "kunagi", kuhu eurooplased, nende seas eestlased, naasma peaksid? Antiik- või keskaeg? Valgustussajand? Victoria, Wilhelmi ja Bismarcki ajastu?

Hea oleks "traditsioonilised väärtused" maksma panna, aga mis loomad need õigupoolest on? Kas demokraatia, õigusriik ja multikultuursus pole siis eales olnud Euroopa traditsioonilised väärtused? On küll. Isegi paljukirutud multikulti sai alguse juba hämaratel imperialismiaegadel, kui üksikud Euroopa suurvõimud olid maailma omavahel ära jaganud ning korjanud seeläbi kokku hulga värvilisi ja igat usku alamaid. Demokraatia ja õigusriik on seevastu uuemad "traditsioonid", mida läänepoolses Euroopas kummardatakse palju agaramalt kui idas.

Üleüldse näib, et Lääne-Euroopal (kaasa arvatud Saksamaa ja Põhjala) on euroopalikest väärtustest hoopis teine arusaam kui nn. Uuel Euroopal, mille hulka kuulub ka Eesti. Raudse eesriide tagant demokraatlike riikide perre astunud rahvad tahavad teistsugust Euroopat. Nemad ei kannata multikultit, mille tagant tõuseb pealegi marksistliku internatsionalismi lehka.

Solidaarsus. Veel üks üdini euroopalik väärtus. Paraku on seegi poolik. Tihti paistab, nagu nõuaks just lääneeurooplased idapoolsetelt velledelt toda müstilist solidaarsust, ent tegelikkuses vaadatakse baltlaste, poolakate ja tšehhide peale ikka kõõrdi. Ka Euroopa Liidu suurimateks voorusteks peetud ühisturg ja vaba tööjõu liikumine teenivad ennekõike rasvunud Vana Euroopa huve.

Ja ikkagi - mis on need traditsioonilised väärtused, mille lõhkumises idaeurooplased lääneeurooplasi süüdistavad? Rahvuslus? Pole see ju kuhugi kadunud. Prantslased tähistavad endiselt Bastille' vallutamise aastapäeva rahvuspühana. (Fakt, et üks islami terrorist seda Nice'is oma koletu teoga tumestas, näitab selgelt, kui väga islamisõdalased rahvuslikkust vihkavad.) Kuid ka rahvuslust mõistetakse siin- ja sealpool Berliini erinevalt. Idas seostub rahvus päritoluga, läänes lojaalsusega. Ka eesti marurahvuslaste jaoks on veri tähtsam kui vaim.

Traditsioonide tähtsust ei saa siiski kuidagi salata. Traditsioon on tugeva identiteedi kindlustaja. Ometi ei tohi uppuda roosasesse rahvusromantikasse. Tagasi traditsiooniliste väärtuste juurde pole võimalik pöörduda juba ainuüksi seetõttu, et aeg ja maailm on vahepeal kõvasti muutunud. Isegi kui otsida üles oma vaarisade talukoht ja see korda teha, ei kulge elu selles talus samamoodi, nagu sajandeid tagasi. Ka siis, kui meid ümbritsevad palkseinad ja õlgkatus, tahame ikkagi veevärki, elektrit ja internetti.

Traditsioone, mis tunduvad väärtuslikud, tuleb hoida ja neid läbi ajavoogude kaasas kanda. Mis on juba maha jäetud ja hüljatud, see laguneb ja kaob.

Eurooplastel pole enam vaarisade talukohta, kuhu praeguste probleemide eest varjule pugeda. Saab minna ainult edasi.