31. juuli 2016

Igaüks koristab ise!

Inimese tsiviliseerituse tase sõltub mõnestki asjaolust. Näiteks sellest, kas ja kuidas ta nuuskab oma nina, mil moel valitseb kõhutuult ning mida võtab ta ette sellises tähtsas asutuses nagu peldik niisuguse huvitava seadeldisega nagu prill-laud.

Lugupidamine isiklikust hügieenist eristab inimest loomadest. Kassid, sead ja elevandid pesevad ennast samuti, kuid nemad ei oska keeta seepi ega vaaritada šampooni. Tsivilisatsiooni üks kaunimaid õisi on puhtusetööstus, mis toodab igal aastal mõõtmatutes kogustes ihu ja majapidamise kasimiseks tarvilikke vahendeid.

Puhtus on viinud inimesed kõrgemale evolutsiooni tasemele. Suremus hakkas vähenema pärast seda, kui teadlased avastasid sada seltsi pisikuid ning leidsid seejuures, et nende eemalepeletamiseks piisab teinekord ka puhtast veest ja pesulapist. Pariis sai maailmalinnaks alles pärast seda, kui tänavate alla rajati hiiglaslik kanalisatsioon. Ka Eesti talumatsid muutusid härrasrahvaks, kui õpiti sokke vahetama ja käimlaid ehitama. Pedantsetele ametnikele toetuv euroliit on õpetanud eestlased ka prügi sortima.

Kardetavasti pole evolutsioon aga ühesuunaline protsess. Suvi toob endaga kaasa hulgaliselt avalikke üritusi ja kus juba miskit toimub, sinna lendavad kohale ka sitasitikad. Ainult vaadake, millised näevad festivaliplatsid välja pärast seda, kui läbutsejad on minema tuigerdanud!

Needsamad tolajürid, kes õlletopse, pappnõusid ja snäkipakke maha poetavad ning esimese ettejuhtuva põõsa taga põit tühjendavad, ei anna lootust, et maailm liigub paremuse suunas. Veel hullem on lugu kodanikega, kes oma äratarbitud padajanni täie kainusega metsa alla kuhjavad. Sa ei saa nõuda valitsuselt või rahvasaadikutelt, et nood riigi korras hoiaksid, kui su enda ümbrus on pilla-palla. Kord algab enda seest. Lagastav eluviis näitab üksnes äärmiselt isekat ning tülgastavat suhtumist keskkonda ja kaasinimesse. Kõlbluse riivamist ei tasu mainidagi.

Öeldakse küll, et susi koduhoovi ei situ, aga raske on uskuda, et lagastajate kodud puhtusest hiilgavad. Kurja juur - nagu paljudel teistelgi juhtudel - peitub vales kasvatuses, õigemini kasvatamatuses. Õnnetuseks vohab moodsas ühiskonnas väärastunud arusaam, et vaba kodanik võib kõike teha ja igat lauset, mis sisaldab sõnu "ei tohi" või "ei kõlba", tõlgendatakse kui diskrimineerimist.

Mida siis ette võtta suviste vabaõhuüritustega? Mõni inimene tahab vahel elu nautida nii ülevoolavalt, et unustab ära vastutustunde. Ei olegi siin muud lahendust, kui tuleb elunautlejaile vastutust pidevalt meelde tuletada. Prügikastid olgu nähtavas kohas ja olgu neid rohkelt. Peoplatsid võiks ümbritseda kõrge aiaga. Külalised enne välja ei pääse, kui plats on prügist puhas! Kes vastu kobiseb, see saadetakse kolmeks kuuks prügikäitlemistehasesse palgata tööle. Kui juba kord, siis olgu kõva!