14. aprill 2016

Kaljudest näkkideni

Täpselt viis aastat tagasi ilmus minu esimene raamat „Kaljud ja kameeleonid“. Oli nagu noortekas ja ei olnud ka. Jutustasin loo sellest, kuidas andekast maapoisist sai jõhker kurjategija. Kokku 500 lehekülge. Eks mul olid omad põhjused, miks lugu sündis ja miks ta just sellise kuju võttis. (Lõpud ja algused)

Nüüdseks olen ilmutanud neli raamatut. Võib öelda, et esimese kolme raamatuga said sarved maha joostud. Kõik, mis meelel ja südamel, selle ka välja paiskasin – otse paberile. Olin korraga mänguhimuline ja lõpuni aus.

Mänguhimu on alles, kuid ausalt ma enam ei kirjuta. Seepärast ma neljanda raamatuga – tollega, mis kõneleb näkkidest – rahul ei olegi. Näkiraamatus puudub autori nägu. On vaid hääl kosmosest, mis sosistab valesid.

Ah et mis ma sellega mõtlen? „Seal, kus näkid laulavad“ on õuduse ja müstika sugemetega krimka, mille aines on voolanud välja sügavast rahvapärimuse lättest. Aga lugeja ei saa midagi teada autori isiklikest mõtetest, tunnetest, aistingutest. Autor laseb vaid fantaasial lennata, tõmbab ka lugeja kaasa ning koos hõljuvad nad sünge uduse maastiku kohal. Lugeja saab sellelt õhulennult (loodetavasti) toreda kogemuse, kuid kui autor ta tagasi kindlale maapinnale toimetab, ei ole lugeja temaga sugugi rohkem tuttav kui enne.

Paistab, et olen jõudnud sellisesse seisu, kus ma ei ela enam lugusid läbi, ma üksnes vahendan neid. Tahan lugejale rõõmu pakkuda, isegi kui ma kirjutan jubedatest asjadest. „Näkid“ on ilmselt kõige küpsem (ja ka kõige tavalisem) lugu, mille olen kirja pannud. Suured kirjanduslikud avastusretked on minu jaoks läbi saanud, jääb vaid kartograafiline täpsustustöö. Ei, oleme ikka optimistid: Ameerika on avastatud, nüüd tuleb see koloniseerida.

Liiguvad kuuldused, et ma olevat lootustandev krimikirjanik (Kuriteod näkilaulu saatel). Piisas vaid üks kriminulli moodi raamat üllitada – ja juba kirmikirjanik! Tahaks neid kuulujutte pisut jahutada. Esiteks pole ma end kunagi kirjanikuks nimetanud (ega kavatse seda ka lähiajal teha) ja teiseks ei ole krimikirjandus sugugi mu esimene armastus. Aga kuna Eestis on krimkadega üldiselt kehvad lood, siis võetakse iga natukenegi õnnestunud krimilugu kohe avasüli vastu.

Mis edasi? Jätkan samas vaimus. Inimhinge mustad sügavikud tahavad uurimist. Patud ja pahateod tuleb päevavalgele tirida. Kurjus on ju lummav nii kirjutajale kui ka lugejale. Lummus kestab.