Eesti kõige pahelisem linn on Tartu. Nii kui päike looja läheb – ja pikal talveajal juhtub see õige vara – roomavad kõiksugu verejanulised molkused oma urgastest välja ning hakkavad ausaid kodanikke kimbutama. Videviku eel käratsevad hakid ja pätid üksteise võidu Taaralinna uulitsatel. See on hoiatav signaal ausatele kodanikele. Pugege peitu, kui elu armas!
Mida teha nendega, kel rusikad alailma sügelevad? Trellid neid ei paranda, sest vanglaleiva mekk on ju pätile magus. Oma kätega ta ausat leiba teenida ei mõistagi. Pättide peamine oskus seisneb lõhkumises, laamendamises, peksmises – hävitamistung on sügaval nende loomuses. Ehk peaks võllaroad kogu Eestimaa pealt kokku koguma ja lammutustöödele saatma? Kolhoosiaegseid kolosse, millest tarvis lahti saada, leidub ju Saarest Viruni. Peksu pätid kive, vast rahunevad siis maha!
*
Märtsi algul Tartus toimunud peksmisjuhtum polnud midagi ebatavalist. Kahjuks. Ometigi pani juhtum meedia kihama. Ärkas kogukondlik õigustunne. Ohvrist sai üleöö sangar, kes pälvis siseministri aukirja ja „Tuhande tartlase tänu“. Tema toetuseks ja tunnustuseks korraldati Kaubahalli ees (politseinike keeli öeldes: sündmuskohal) omamoodi meeleavaldus, kuhu kogunes inimesi rohkem kui mõnele suvalisele pagulasvastasele marsile. Millest kõneleb taoline asjade käik?
Me vajame kangelasi. Eeskujusid. Kedagi, kellele alt üles vaadata, kedagi, keda tänada julguse ja tragiduse eest. Kedagi, kes jääb endale kindlaks ka siis, kui see toob kaasa valu ja ebameeldivusi.
Sedapuhku leiti kangelane Tartust. Jaanus. Lihtsalt Jaanus. Anonüümne pereisa, kodanikujulguse kehastus, märter selle sõna kõige õilsamas ja puhtamas tähenduses. Ajal, mil õhus on palju hirme ning hirmutajad ise naudivad teenimatult aupaistet, ilmub järsku eikusagilt mees, kes ei karda. Ei karda seista enda ja heatahtlike inimeste eest.
Vaprus on kangelase tunnus, kahtlemata. Kuid kangelane peab olema ka suuremeelne. Jaanuse avalik kiri on vapustav lugemismaterjal. Ta püüab kurjameid, kes talle kallale tungisid, mõista. Mõistmises peegeldub andestus. Kui harukordne tegu on andestus – eriti praegu, vimma, viha ja küüniliste „arvamusliidrite“ ajastul!
Sooviks vaid, et iga inimese lähedal oleks mõni Jaanuse moodi sell – väike kangelane, kes seisab vankumatult õigluse eest ega karda tuldpurskavaid lohemadusid. Siis võiks tõesti öelda: Eestis kulgeb elu nagu muinasjutus.
