Vihakõne on kuum mõiste. Lausa kõrvetav. Meediaruumis lendlevad üha „võõraviha“, „rassiviha“, „homoviha“ ja tont teab, mis vihad kõik veel. Ei maksa unustada ka iidset klassiviha, mis suurtest sotsiaalsetest lõhedest tingituna ühiskonna madalamates kihtides salamisi podiseb. Ja siis on veel liiklusviha – või lausa liiklusraev, nagu tavaliselt öeldakse-kirjutatakse. Seega: vihasid leidub nüüdsel ajal igale maitsele, vali endale sobivaim ja vihka mõnuga!
Mida roomlane Horatius selle kohta oleks kostnud? Ira furor brevis est. Viha on lühike hullus. Aga hulluski võib pikalt kesta, sest väärtuslikku eluaega on praegusel inimesel vähemalt kaks korda enam kui oli ühel keskmisel Rooma impeeriumi alamal.
Vihkamine nõuab kahtlemata palju energiat. Pikki aastaid suudavad suurt viha kanda vaid väga jõulised isikud – need, kellel on küllaga vaimujõudu. Mõistus ütleb muidugi, et vaimujõudu ei tasu raisata tühja viha peale, aga katsu sa selle jutuga vihkaja juurde minna! „Mina pean vihkama,“ teatab tema, „sest mul on õigus!“
Õhtumaades on alates renessansiajast seatud esikohale isiklikud vabadused. Euroopa ajalugu on viimastel sajanditel olnud vabanemiste lugu. Terved rahvad vabanevad võõrvõimu ahelaist, pärisorjad lastakse priiks, naised pääsevad meeste kammitsaist, homod panevad putku heteroseksuaalide jurisdiktsiooni alt ja väikesed lapsed leiavad kaitset pahurate vanemate omavoli eest. Alles see ju oli, kui naist, last ja orja võis peksta nii, nagu käsi jaksab. Nüüd on meil inimõigused, mis kehtivad kõigile – nii enamustele kui ka vähemustele. Teadupärast kuulub igaüks korraga paljudesse enamustesse ja vähemustesse.
Mis on aga inimõigustel pistmist vihaga? Kui viha vallandub – olgu selle põhjuseks mis tahes – saavad kõige rohkem haiget nõrgemad ehk need, kes vähemuses. Inimõigused kaotavad silmapilk oma sisu. Inimõiguse asemele astub rusikaõigus. Raevunud mees võib naisele kallale minna, kui naine juhtub talle vastu vaidlema. Pimedad emotsioonid söövad mõistuse ja mees nõuab õigust peksuga – sest ta lihtsalt tahab nii. Ei oskagi teisiti. Viha on tema liitlane.
Jõud ja õigus kuuluvad kokku nagu pott ja pliidiraud. Kes tunneb, et tal on õigus, tahab seda jõuga läbi suruda. Kõik türannid ja diktaatorid on jõuga õiguse maksma pannud. Nende esimeseks ajendiks on olnud seejuures viha. Türann ei saa ega taha jagada oma võimu, kuid ta saab jagada viha. Hitler puistas üle Saksamaa juudiviha, Stalini võimu garanteeris klassiviha. Seejuures ässitasid nad vähemusi üksteise vastu, külvasid riigis paranoiat ja ebakindlust. Loomulikult püsivad diktaatorid võimul ennekõike tänu hirmule, kuid võimu legitimeerimiseks kasutatakse viha. Vana trikk, mis alati töötab.
See, mida tänapäeval vihakõneks nimetatakse, võib olla lihtsalt verbaalne tatt, mida rahulolematud (ja sageli vaimuvaesed) tüübid ohtralt toodavad. Vihakõne tagant kumab ka äärmist egoismi – mina mõtlen, räägin ja käitun õigesti, aga need teised teevad kõike põhimõtteliselt valesti, nad ei tohiks üldse olemaski olla. Kuid see osa vihakõnest, millesse tuleb kõige tõsisemalt suhtuda, puudutab üleskutset vägivallale. Sõnad iseenesest ei tapa ega sandista kedagi. Aga kui sõnast võrsub tegu…
Kuidas peatada hullust? Ikka mõistusega. Viha lahutamatuks kaaslaseks on mõttelaiskus. Must-valge maailmapilt, mis lodevate mõtete ja pooltõdede peale on ehitatud, laseb ka vihal aina sähvida. Faktid, ratsionaalsed argumendid, demagoogia-vaba arutlus – need on vahendid, millega viha tõrjuda. Aga kelle ajju on vihauss juba pikad käigud uuristanud, seda ei päästa enam püha vesi ega hõbekuul.
