Üks asi tuleb kohe selgeks teha. „Tähesõjad“ ei ole filmiseeria. „Tähesõjad“ on religioon. Neile, kes pole usklikud, on võimatu paari lausega selgeks teha, kes on jedi-rüütlid, mida teevad sithid ja kuidas toimib Jõud. Rääkimata sellest, miks „Tähesõdade“ esimene film kannab järjekorranumbrit IV ja neljas film on hoopis I osa. Õnneks nihutab uusim „Tähesõdade“ peatükk numeratsiooni õigetele rööbastele ja seitsmes film on tõepoolest ka seitsmes osa.
„Jõud tärkab“ on fännide seas tekitanud vastakaid arvamusi. Ühest küljest väärib kiitust asjaolu, et „Tähesõjad“ pöördus tagasi juurte juurde. Rohkelt praktilisi efekte, realistlikke mõõgavõitlusi ja tõelisi loodusvaateid. Digitrikkidega liialdamine, ebaloogiline käsikiri ja kohmakas lavastus muutsid 1999–2005 valminud eeltriloogia multifilmilikuks absurdiks. Fännid pidasid seda loomulikult pühaduseteotuseks.
Uuele filmile heidetakse aga ette ülemäärast ettevaatlikkust. „Jõud tärkab“ mõjub kohati nagu kõige esimese „Tähesõdade“ filmi ümberjutustus. Kriitika on põhjendatud, ent „Jõud tärkab“ lisab kosmilisele eeposele ka üht-teist uut ja lausa pöördelist. Esmakordselt viibutab ekraanil valgusmõõka naissoost rüütel – Rey. Ehkki ka printsess Leia ihus on Jõud olemas, pole ta seda miskipärast kunagi kasutanud ja vaevalt ta seda nüüdki, vana kindralina, enam teeb. Hämara minevikuga Rey lugu tõotab seevastu palju.
Teine uuenduslik samm „Tähesõdade“ universumis seostub Finniga – varem pole kurjuse jõudude jalaväelasi nii inimlikust küljest kujutatud ning fakt, et üks lihtsõdur poolt vahetab, tõestab ilmekalt, et isegi väljaspool Linnuteed ei ole valguse ja pimeduse vahekord lõplikult paigas.
Valguse ja pimeduse piiril kõigub ka uus paha poiss – Kylo Ren. Näib küll, et poisu on oma vanaisa, hirmsa Darth Vaderi, hädine koopia. Ent film annab mõista, et kurjus alles kogub jõudu. Kui Esimene Ordu (mis meenutab meie planeedil märatsevaid terroriorganisatsioone) suutis väheste ressurssidega valmis meisterdada legendaarsest Surmatähest mitu korda võimsama superrelva, mida nad siis veel järgmiseks võivad ette võtta? Isiklikuks kättemaksuks on põhjust ka Kylo Renil – sai ta ju filmi lõpul tüdrukult tappa. Arvata võib, et Kylo ja Rey kohtuvad duellil veel ja veel.
„Jõud tärkab“ tõi vana põlvkonna tähesõdalased kokku selleks, et nad saaksid anda teatepulga uuele generatsioonile. Uljaspäise kosmosekauboi Han Solo rolli võtab üle meisterlendur Poe, Leia ja Luke’i funktsioonid kantakse üle Reyle, nurjatut Keisrit asendab salapärane Ülemjuhataja ning muldvana guru Yoda asemele astub Maz Kanata – Jõudu selle naisolevuse soontes kahjuks pole, kuid terava mõistuse ja hea südame leiab tema juurest küll. Esialgu jääb selgusetuks vaid Finni roll. Ei teagi, kuhu tema tegelasliin võib kulgeda – ja seda põnevam.
*
Kui George Lucas 1977. aastal „Tähesõjad“ ekraanile tõi, põhjendas ta filmi sündi muuhulgas nõnda: „Tahtsin teha filmi, kus tegutseks positiivsed kangelased, kelle seiklustele kaasa elada ja keda eeskujuks seada.“ Sellega on kõik öeldud. Kangelasi ja muinasjutte vajatakse alati. Eriti praegusel segasel ajal, kui üks kriis ajab teist taga ning kurjus valgub üle maailma.
Mida õpetab „Tähesõdade“ seitsmes osa? Jõul on kaks poolt – hele ja tume. Kui kurjus saab väge juurde, tärkab Jõud ka headuse poolel. Uued ja südikad sangarid ilmuvad välja sealt, kust neid ei oodata. „Tähesõjad“ pakuvad lisaks vaatemängule ka tükikese lootust. Kulub ära!
P.S.
„Jõud tärkab“ rõõmustab vaatajat veenvate ja emotsionaalsete näitlejatöödega, milliseid saaga varasemates osades polegi nähtud. Filmi lõpustseen, kus Rey ja Luke kõrgel kaljunukil esmakordselt kohtuvad, on tõenäoliselt üks ilusamaid finaale „Tähesõdade“ seerias.
