19. november 2015

Ilus kukkumine

Kunagi ammu-ammu, siis kui dinosauruste korjused polnud veel õieti jahtudagi jõudnud, leidus mõnes väljavalitud majapidamises imeline riistapuu, mida nimetati videomakiks. Ja tänu videomakile – uskuge või mitte – hakkasid isegi veneaegsed telekad ameerika filme näitama.

Ka minu koju oli mingil seletamatul põhjusel videomakk tekkinud. Sony ja puha. Ainult et kassette polnud rohkem kui kolm-neli tükki. Nende seas ropu kvaliteediga, üdini nõmedad kaheksakümnendate komejandid ja märulid. Ei tõlget ega midagi. Aga prahi seas leidus ka üks pärl.

Millalgi üheksakümne seitsmenda aasta paiku õnnestus mu vanematel Võru elektroonikapoest soetada kassett, millel oli eestikeelse tõlkega multikas – „Lelulugu“. (Õigupoolest seisis kassetiümbrisel „Mänguasjade lugu“, aga jään siinkohal ametliku versiooni juurde.) Sellest sai mu lapsepõlve lemmikmultikas, mida vaatasin otsast lõpuni vähemalt paarkümmend korda. Ja nagu videolintide puhul kombeks – kui film oli lõppu jõudnud, tuli ta uuestivaatamiseks jälle algusesse kerida. Kassetikerimise surin püsib endiselt kusagil tagumises mälusopis, nagu ka „viu“ ja „vau“, mida lint tegi, kui see järsku esitusrežiimile vajutati…

Ja siis ta algas! Kauboi Woody ilmus ekraanile ja vantsis väikese Andy tahtel läbi maja. Sest Woody oli tegelikult mänguasi, kes ei tohtinud silmagi pilgutada, kui inimesed läheduses viibisid. Mänguasjadel oli oma värvikirev elu, kust ei puudunud isevärki rõõmud ja mured, kusjuures Woody oli lelude maailmas kõige popim kutt. Siis sai aga Andy endale sünnipäevaks kosmonaut Buzzi, kel oli ülbust rohkem kui mõistust, ning seiklused läksidki lahti.

*
„Leluloo“ esimene osa esilinastus kakskümmend aastat tagasi, 19. novembril 1995. Nüüdseks on lelude kibemagusast elust valminud kolm filmi ja neljas tegemisel. „Lelulugu“ oli ühtlasi esimene täispikk arvutianimatsioon. Või peaks ütlema „animarevolutsioon“? „Leluloost“ alates asusid seniste joonis- ja nukufilmitehnikas meisterdatud multikate ritta läbinisti arvutis voolitud linateosed, mis on nüüdseks animafilmiturul jämeda otsa täielikult enda kätte haaranud.

„Leluloo“ tegijate hulgast leiame ka ühe pühakunime: Steve Jobs. Legendaarne Apple’i asutaja oli projektist tõsiselt huvitatud ning võttis filmi valmimisest osa produtsendina. Kõigi toonaste „Leluloo“ tegijate jaoks oli tegemist põneva eksperimendiga. Ja nagu näha, õnnestus eksperiment hiilgavalt.

Ent suured sammud nõuavad suurt pingutust. Režissöör John Lasseter oli juba 1988. aastal toonud välja lühianimatsiooni „Tin Toy“, kasseerinud selle eest kuldse Oscari ning edust tiivustatuna jõudnud ideeni, mis vormus „Lelulooks“. Kulus aastaid pusimist, leiutamist ja sobiva tehnoloogia väljatöötamist. Lisaks pingeline töö käsikirjaga, mis kuidagi täiuslikuks saada ei tahtnud.

Film on tehniliste ja kunstiliste saavutuste sümbioos. Korraga tehnika- ja kunstiime. „Lelulugu“ tõestab seda eriti ilmekal kujul. See pole vaid lugu leludest. Woody ja Buzzi imetabaste seikluste keskmes on lootusetud unistused, enesepettus, illusioonide purunemine, reaalsusega leppimine ning sõpruse jõud, mis aitab ka kõige raskemas olukorras jalul püsida. On, mille üle mõelda ja millest õppust võtta.

*
Ehkki „Lelulugu“ ei kuulu Disney ametlikku kaanonisse (Disney oli filmi levitaja, mitte tootja), langeb selle noori ja vanu vaimustanud meistriteose sünd tähendusrikkasse ajastusse. Üheksakümnedaid nimetatakse kinoajaloos Disney renessansiks, mil valmis ridamisi kommertslikult edukaid ja kunstiliselt kõrgel tasemel filme, nagu „Kaunitar ja koletis“, „Aladdin“, „Lõvikuningas“, „Mulan“, „Tarzan“ jt.

Võin pidada end õnneseeneks, et mu lapsepõlv langes ajaliselt kokku Disney renessansiga. Ometi jõudsid vähesed täispikad multikad Eesti kinodesse ja mina kui maalaps jäin nendestki ilma. Alles tagantjärele olen ära vaadanud mitmed tolleaegsed Disney filmid ning võinud vaid nostalgiliselt ohata: küll neis multikates oli ikka palju headust! Mitte pelgalt kunstilises, vaid eeskätt sisulises mõttes.

Üheksakümnendatel lendles õhus kuhjaga lootuse-ebemeid. Inimestele tundus, et varjude ajastu on seljataha jäänud ning vabadus ja heasüdamlikkus lõplikult võitnud. Sellised tunded puudutasid vähem sotsialismist muserdatud Eestit, mis toona ränkades reformitormides ägas. Endine „kapitalistlik“ maailm hingas aga veelgi vabamalt – punavaenlased olid verest tühjaks jooksnud ja müürid langenud. Need meeleolud peegelduvad ka Disney tolleaegsetes filmides. Usk headusse ja muinasjuttude võimalikkusesse kuluks ära tänagi. Kui täiskasvanud enam headuse võitu ei usu, siis uskugu seda vähemalt tuleviku arhitektid – lapsed.

*
Kosmonaut Buzz arvas, et ta on kõikvõimas. Arvas, et suudab lennata. Ühel päeval proovis ta seda. Päriselt.
Ja kukkus õnnetult. Ta käsi rebenes küljest.

*
Mänguasjad liuglesid tihedas liiklusmöllus kobrutavate tänavate kohal. Nad olid plahvatusest napilt pääsenud. Buzz hoidis Woodyst kõvasti kinni ja hõljus tolle auto poole, kus istus nende omanik, väike Andy.
„Sa ju lendad!“ hõiskas Woody.
„Ei,“ ütles Buzz. „Ma ainult kukun. Kukun ilusti.“