Millal tekkis inimesel janu kõikeraviva eluvee järele? Küllap juba siis, kui mammutid maa peal ringi müttasid. Inimene on ju kaunis olend, kellesse igat liiki viirused ja bakterid kergesti armuvad. Geenidki pole lollikindlad, ikka lähevad nad inimesel rikki. Ei aita siis muu, kui imerohi.
Selliseid mikstuure, mis kindlustavad igavese tervise (parimal juhul ka igavese elu), on posijad ja alkeemikud fantaasiat säästmata kokku seganud kõikmõeldavatest ainetest. Püssirohust ja hobusepabulatest. Sibulakoortest ja suure varba küüntest. Kärvanud kassidest, nahkhiire kõrvadest ja mäda kännu sisse kogunenud vihmaveest.
Pikki sajandeid oli üheks imerohu ja elueliksiiri põhikomponendiks elavhõbe. Liigesehaiguste ja süüfilise raviks kasutati seda veel 19. sajandilgi. Hiina keiser Qin Shi Huangdi (valitses 3. saj. eKr) maksis maagidele selle eest, et nood pruuliks talle surmavastase imejoogi. Enamasti joodeti talle elavhõbedasegusid ja nendest põhjustatud mürgitusse ta lõpuks surigi.
Vaesem elanikkond on pidanud leppima odavamate ja käepärasemate jookidega, mille tarbeks loodus heldelt koostisosi pillab. Ent männitõrvavesi oli kõikeraviva imerohuna populaarne ka aadelkonna seas. Uus aeg nõuab uusi (ja peenemalt kõlavaid) komponente. Männitõrv ei tundu enam ahvatlev. Küll aga võib iga soovija endale netist tellida pudelikese nanovett.
Seesamune nanovesi (Precious Metals Nano Water) ei ole õieti muud kui destilleeritud vesi väikese hõbedakogusega, aga reklaami järgi pidavat ravima kõiki tõbesid. Ilmselt ka selliseid, mida veel avastatudki pole. Loomulikult on konkurents imerohtude turul tihe. Ka meedias kõvasti tormi tekitanud MMS ehk Miracle Mineral Supplement ei kao turult ilmselt niipea. Kokaiini, fentanüüli ja MMS-i saab endiselt kõigi hästivarustatud diilerite käest. Nõudlus on ju olemas.
Haiguste põhjused võivad olla geneetilised, traumaatilised, viiruslikud, bakteriaalsed, autoimmuunsed, toksilised, metaboolsed, biokeemilised või psühholoogilised. Talupojatarkus (nagu teaduski) ütleb, et ravi tuleb leida vastavalt põhjusele. Luumurdu, kopsupõletikku ja tsöliaakiat ei saa ka parima tahtmise juures ühtmoodi ravida. Miks siis ikkagi nõnda paljud inimesed on valmis uskuma, et ühe rohuga võib tohterdada nii nohu (viiruslik), depressiooni (psühholoogiline) kui ka vähki (põhjused võivad olla geneetilised, toksilised vms)?
Esiteks puuduvad tavainimesel sügavamad meditsiinialased teadmised. Ega igaühel peagi neid olema – selleks on pädevad spetsialistid. Teiseks tahetakse uskuda, et keerulistele probleemidele on olemas lihtsad lahendused. Jah, mõne tüütu umbsõlme võib kääridega läbi lõigata, kuid sassiläinud elektrijuhtmete kallale ei maksa kääridega minna.
Veel sada aastat tagasi, kui penitsilliin alles ootas avastamist ja meditsiiniaparatuur oli lapsekingades (rääkimata sellest, et arstiabi polnudki kõigile kättesaadav), ei aidanud sageli muu, kui omaenese tarkus ja hookuspookus. Aga millisel õnnelikul ajal me praegu elame – teadus on (peaaegu) kõikvõimas. Endiselt leidub hulk raskemaid tõbesid, mida organismist täielikult välja juurida ei õnnestu, kuid meditsiiniteadlased kõigis maailma instituutides näevad ränka vaeva selle nimel, et tulevik oleks veelgi helgem.
Paraku on võimas teadus sattunud vastamisi ürgse (ja veel võimsama) lollusega. Lollus koosneb teadmatusest, võhiklikkusest ja suurel määral ka umbusust. On kurb, kui eksperte, spetsialiste, oma ala proffe ei usaldata. Diplomeeritud arstid, biokeemikud, geneetikud – kõik need, kelle tööst sõltub haiguste edukas ravi – on profid. Pikki aastaid teadmisi ja kogemusi omandanud asjatundjad. Ja siis ilmuvad lagedale imerohtudega kaubitsejad, kes sisuliselt irvitavad proffidele näkku ja naeruvääristavad nende tööd.
Mõningates ringkondades on saanud populaarseks vandenõuteooria, mille keskmes on ahned ravimitootjad. Selle teooria pooldajad usuvad, et ravimitootjad ei kohku tagasi isegi uute haiguste leiutamise ees – peaasi, et tulu oleks kindlustatud. Illuminaatlikud jõud ei ole aga üldsegi huvitatud haiguste ravimisest, nende eesmärgiks on muuta kogu inimkond ravimisõltlasteks. Kõigi hädade vastu aitav rohi on juba ammu avastatud, kurjad ravimifirmad lihtsalt torpedeerivad neid, kes imerohtu müüa üritavad. Kusjuures kõik arstid, medõed ja apteekrid on ahnete ravimifirmadega mestis. MMS-i vastu suunatud laimukampaania on organiseerinud samuti üleilmsed ravimitootjad, kelle rakukesi leidub igal maal. Ka Eestis.
Teooria kõlab ilusasti. Ometi on siin paar suurt „aga“. Imerohte leidub maailmas arvutul hulgal, milline neist on see „õige“? MMS, nanovesi või kuivatatud nahkhiire pulber? Teiseks: ravimite müük on tõepoolest suurepärane äri, tõbistest ei tule iial puudus. Mille poolest on siis imeravimite müüjad teaduspõhiste ravimitega kaubitsejatest etemad? Äri teevad ju mõlemad.
Imeravimi turundus toimib nagu iga toote turundus. Kaup on vaja tarbijale ahvatlevaks teha. Aga imerohtudega kaubitsejatel on üks trump, mida tavatoodete müüjad endale lubada ei saa: piiramatu sihtgrupp. Ei ole mõtet seada tarbijaskonnale raame – üks toode sobib kõigile ja kõige jaoks! Imeveed ja võlupulbrid pakuvad kiiret rikastumisvõimalust. Eriti kui mõni tarbija on surmasuus. Ja siit jõuame imeravimite äri eetilise küsitavuseni.
Kõikeraviva rohuga kingitakse haigele inimesele ülimalt väärtuslikku lootust, ent – nagu „heade“ toodete puhul ikka – kaasa antakse ka suur ja tühi illusioon. Illusioon sellest, et surma on võimalik teatava rahasumma eest üle kavaldada.
Imeravimite hangeldamisega eitatakse ka teadusliku meditsiini saavutusi. Ja kui tõesti keegi kusagil ütleb, et sai vot seda ja seda jooki neelates lahti nohust, köhast ja kiilaspäisusest, milleks on siis üldse vaja lapsi vaktsineerida? Vaktsiinid on ju mürgid, aga näiteks kolloidhõbe ei ole. (Tõsijutt! Üks vanamutt ütles, et ei ole.)
Usk imerohtudesse ja maailma lõppu ei kao kuhugi. Erinevus on vaid selles, et ühed usuvad lakkamatusse uuenemisse, teised kindlasse hävingusse. Imerohtude ärile pole võimalik piiri panna, sest usul ei ole piire. Aga vahel tasuks uskuda ka ehtsaid, valge kitliga arste. Usk ilma tarkuseta pole midagi väärt.
