Maailmas on vallandunud uus suur rahvasteränne. Kiinijooksvad inimhordid tungivad Euroopa-nimelisse paradiisi. Enamik õnnelikest sihilejõudjatest kipuvad olema täisjõus mehepojad, kellest mõni pursib isegi rahuldaval tasemel inglise keelt. Mis siin imestada – nii pika ja riskantse retke võtavadki ette vaid julged, tugevad ja nutikad. Määratu hulk põgenikest kükitab endistviisi olematute elutingimustega laagrites.
Meie siin paradiisi serval jälgime mängu hinge kinni hoides. Paljudes peades tiksub mõte: parem oleks kui keegi noist murjanitest ja musulmanidest siia ei jõuaks! Me ei taha neid! Nad hukutavad Eesti, suretavad valge rassi välja, songivad me uhked metsad ja kuldsed viljapõllud üles ning – mis kõige hirmsam – vägistavad kambakesi meie ilusaid naisi. Paradiisis on vähe ruumi. Käigu pagulased tagasi sinna, kust tulid – põrgusse!
Aga põrgu muutub aina kuumemaks ja selle kõrvetav lõõm on juba kaugele Euroopa südamesse tunda. Need inimesed, kes nagu ehmunud metsloomad Euroopasse pagevad, ei ole oma hädades ise süüdi. Kurja juured on terroristid ja diktaatorid, kelle hirmuvalitsuse all mitmed rahvad piinlema peavad. Nii kaua, kuni kodusõdade suits ei haju, türannid märatsevad ja islamistid on sõgedusest pimedad, ei muutu miski.
Juba öökimiseni on nämmutatud fakti, et pagulane on samuti inimene. Ja inimlik oleks aidata neid, kes on kaotanud juba kodu ja mõne pereliikme. Muidugi on ka inimlikkusel piirid. Euroopa pole kummist, kõigile maailma põgenikele – ÜRO hinnangul on neid praeguseks ligi paarkümmend miljonit – ei leidu siin kohta. Isegi selline hõredalt asustatud riik nagu Eesti ei tuleks põgenikelaviiniga toime.
Pagulased toovad endaga probleeme, seda pole mõtetki eitada. Probleemid algavad juba küsimusest, kuhu pagulased majutada, kuidas neid ühiskonda lõimida. Paraku peab riik mõtlema ka sellele, kuidas Vahemere tagant tulnud inimesi natsimeelsete tüüpide eest kaitsta. Küsitav on seegi, kas riik, mis pole paarikümne aastaga suutnud "vanu tiblasid" lojaalseks kodanikkonnaks pöörata, on ühtäkki võimeline Aafrika või Lähis-Ida taustaga inimesi valutult õhtumaisesse ühiskonda istutama.
Palju neid pagulasi õieti on (või oleks), kes kavatsevad oma elu pikemaks ajaks Eestiga siduda? Neile võib ju eesti keelt õpetada ja neid kohaliku kultuuri eripäradega kurssi viia, kuid lõppeks kirjutatakse pagulaste vastuvõtmiseks kulunud summad (rahva raha!) ikkagi korstnasse, kui „külalised“ mõne aja pärast hoopiski rootslaste või soomlaste hõlma alla kolivad. Nõnda võibki Eestist juba lähitulevikus saada läbikäiguhoov, lahjat leent ja külma tuba pakkuv vahepeatus pagulaste paradiisiteel. Ehk olekski see eestimaalaste üldist meelsust arvestades parim stsenaarium võimalikest?
Suur rahvasterändamine hukutas isegi Rooma impeeriumi. Rooma ei oleks aga barbarite sissetungi tõttu langenud, kui riik poleks juba pikemat aega sisekriisis vindunud. Euroopa Liidu helgemad pead ei tohi seda ajaloolist seika unustada. Erinevalt sõjakatest gootidest ja frankidest (iroonilisel kombel on nimetatud hõimud sakslaste-prantslaste eelkäijad) ei kavatse süürlased või sudaanlased Euroopat oma ülevõimu alla painutada. Nad tahavad üksnes sooja aset ja tükikest leiba… või siis tasuvat tööd, korralikku autot ja kahtlemata ka rahu. Ainult rahu. Sedasama tahaks soovida ka kõigile pagulaspaanika all ägavatele eestimaalastele.