28. august 2015

Need, kes teavad ussisõnu

Võrumaa pole tavaline maa. Jõed on siin pikad ja looklevad, järved sügavad ja kingud kõrged. Igal künkal on siin oma lugu, metsad helisevad ja kõlisevad, näkid lasevad rõõmsat laulu ning sõnajalad õitsevad tuhandetes toonides. Isegi kevad saabub siia paar nädalat varem kui põhja poole. Jah, seal põhja pool on küll suuri linnu, kus värvilised tulukesed iial ei kustu, olgu jõulud või jaanipäev, kuid sellist sõira nagu Võrumaa kuplite vahel, ei oska sealkandis keegi valmistada.
 
Pole ka ime. Võrumaa inimeste seas on veel küllalt neid, kes loevad sõirale sõnad peale, et sel õige väljanägemine, lõhn ja maitse oleks. Kui istutatakse puu, öeldakse ikka: „Kasva suureks ja tugevaks!“ Iga laps, kes õuel mürades mõne kriimu või muhu saab, tohterdatakse silmapilk terveks vanaema salmikesega, mis saadab valu varesele ja haiguse harakale. Sõna on võrokestele tähtis, ilma selleta ei liigu ükski asi.

Juba kolm ja pool sajandit tagasi märkasid Saksamaalt tulnud kirikuõpetajad, et siinsete inimestega pole kõik päris korras. Urvaste pastor mainis 1669. aastal kirikuvalitsusele koostatud aruandes, et tema kihelkonnas teenitakse väga agaralt väärjumalaid ning austatakse kõiksugu nõidu, puid ja vanu pühapaiku.

Pisut hilisematest paberitest võib lugeda, et Antsla kandis asub Pühale Jürile pühendatud mägi, kus viiakse läbi paganlikke rituaale. Nelipühade ajal pidavat aga Antsla inimesed korraldama väärjumalateenistusi, kus ohverdatakse, juuakse õlut ja joostakse ümber risti. 22. juulil, Maarja Magdaleena päeval, võttis Antslas ühe vana kabeliaseme juures tõbiseid vastu nõiamoor, kes mett ja vaha sulatades salapalveid pomises ning seeläbi hädalistele abi andis.

Veel sada aastat tagasi oli igas Võrumaa külas mõni taat, kes ussisõnu tundis. Ega neid roomajaid meie maal ju kuigi palju pole, ainult süütu nastik ja mürgise hambaga rästik. Ussisõnu oli sellegipoolest vaja tunda, sest siud kippusid tükkima sinna, kuhu neid sugugi ei oodatud ja mõni rästikujupats võis olla nii häbematu, et salvas pahaaimamatut karjapoissi või jõhvikamätastel kekslevaid piigasid.

Kõik, mis võõrsilt tulnud, on Võrumaa inimestes umbusku tekitanud. Ei saa ju pimesi usaldada võõraid jumalaid ega mujalt kaasatoodud kombeid. Neid, kes võõrast keelt pruugivad, samuti mitte. Mis koha peal tärganud, võrsunud ja viljunud, on väärtuslik ning õige. Nõnda püsib Võrumaal praegugi austus nõidade, puude ja vanade pühapaikade vastu. Nii mõnigi tubli perenaine oskab veel vaaremade retsepti järgi tanguputru keeta ja odrakaraskit küpsetada, hoolimata põrmugi sellest, et moes on pitsad ja kebabid. Traditsiooni jõud hoiab pisikesi maanurki elujõulise ja omanäolisena.

Ent traditsioonidki ei kesta igavesti. Iidsed tarkused kaovad koos viimaste pärismaalastega. Kui palju on veel alles neid, kes ussisõnu teavad või lindude keelt mõistavad? Mõni üksik. No ja mida peakski üks nutividinatega tinistav inimeseloom ussisõnadega peale hakkama? Milleks meile lindude keel?

Kusagil alateadvuses huikavad ikka haldjad. Kogemustelõng, mida esivanemad on aastatuhandeid heietanud, pole veel lõplikult katkenud. Isegi moodsa aja mugavustega harjunud võrokese veri kiheleb looduse järele, kõrv igatseb laanekohinat ja keel nõuab värsket kasemahla. Kel ihus paganate geenid, vänderdab ühtvalu metsa poole. Ja see on pagana tore!