Vii mind kirikusse! Lohista mind külmade kivivõlvide alla, piitsuta minust patud välja, peksa mu räpane ihu puhtaks… Oh, kurat! Miks see peab nii olema, et juba kaks tuhat aastat on kirikuga kaasas käinud aina piin ja kannatus? Vastust ei tasu muidugi kaugelt otsida, süü on Jeesusel, kes mässajana ristile naelutati. Jeesus polnud mõistagi tavaline inimene. Kaugel sellest! Miskipärast arvavad aga miljonid inimesed endiselt, et kui Jumalapoeg ristil räigelt kannatas ja pärast seda õndsaks sai, siis on ka igal külamatsil võimalik tema eeskuju järgida. Unustage ära! Kannatused ei tee kedagi õndsaks.
Või äkki siiski…? Suur kunst sünnib ju läbi kannatuse ja kunstil on teadupärast võime inimsugu grammike õndsamaks teha. Elad teise piinlemisele kaasa ja… endal tekib ka nagu vabanemise tunne. Katarsis, ütleb selle peale Aristoteles.
Asusin ükspäev otsima YouTube’ist kavereid Hozieri laulust „Take Me To Church“. Iiri muusiku Hozieri paari aasta tagune terava sõnumiga hitt on nimelt inspireerinud paljusid noori ja vanu laululinde. Ja mis ma leidsin? Laulu mitte. Leidsin hoopis ühe lummava tantsulise tõlgenduse pealkirjaga „The Path of Suffering“. Ja nagu selgus, oli väljakaevatud leid pärit siitsamast, Eesti mullakamara alt.
Tantsija (Sander Lebreht) alustab sellega, et tassib oma risti Kolgata mäele (õigemini küll ühe järve äärde). Risti külge ta kauaks ei jää, on efektsemaid viise, kuidas kannatada. Ta hakkab lendlema, tülikat gravitatsiooni nahaalselt trotsides. Hoogsad piruetid ja akrobaatilised pöörded. Kisklemised ja vintsklemised. (Andre Laine tantsuseade pole mehaaniliselt kujundlik, vaid ilmekalt teatraalne. Tantsujoonis paistab võhiku silmale küll lihtne, kuid igaüks selle teostamisega kindlasti toime ei tuleks.) Tantsija pihustab õhku isikupärast karismat. Ta jäsemetes on ürgloomalikku jõudu ja pilgust peegeldub sisemine põlemine, mida ei saa iialgi teeselda.
Vaatan „Kannatuse rada“ kolm korda. Tunnen, et miski nagu häirib mind. Ei saa isegi aru, kas heas või halvas mõttes. Alles kolmandal korral märkan, et tantsija kostüüm (autor Narcissa Samm) on justkui veider kombinatsioon keskaegse narri ja ristirüütli rõivastest. Kas see peabki nii olema? Siis meenub, et ristirüütlid kandsid ju enamasti punast ristikujutist valgel põhjal. Tantsija keha katab aga mustale taustale paigutatud kollane rist. Püha Davidi sümbol. Samasuguses värvikombinatsioonis ristilippe võib näha iga aasta 1. märtsil Walesi rahvapidustustel. Püha David on nimelt Walesi kaitsepühak.
Kes on aga tantsija? Rüütel, pühak või narr? Või ikkagi moodne Jeesus? Metslane? Jah, tantsus on midagi metsikut, seda rõhutab ka tegevuskohaks valitud looduslik taust rohu, liiva, vee ja metsaga. Taevast katavad valged pilverüngad. Mõni neist ujub nii madalal, et jääb mulje: kohe-kohe laskub ta maa peale, haarab Tantsija endaga kaasa ja kihutab taevasse – sinna, kuhu see noor paljukannatanud mees tegelikult kuulub.
Mis pada ma nüüd ajan?! Noh, need on ju ainult muljed ja mõtted, mis see lihtne tantsunumber minus vallandas. Aga miski ikka nagu kriibib…
Ahjaa, esiotsa näib, et tantsu ja seda saatva laulu sõnumid ei klapi ühtki serva pidi. Hozier laulab kiriku sügavast silmakirjalikkusest, Tantsija elab seevastu läbi oma isiklikke meelelisi paineid. Ta on üks väike Jeesus palju samasuguste seas. Ent mis vahet seal on – mõni kannatab kapis, mõni ristil. Hozier tahab oma lauluga öelda, et paljud patud, mis inimesi rõhuvad, on neile peale surutud. Sageli on viga ühiskonnas, mitte indiviidis.
Tantsija näib aga hetkeks vabanevat. Ta raputab end lahti ühiskondlikest kammitsatest. Ja siiski maandub ta viimaks nukralt oma risti jalamile. Minoorne lõpp. Sellegipoolest oli vist tore lennata vabana, metsikuna, iseendana. Oli ju?
