Pidu, kus mehed isekeskis tantsivad ja naised neid müürililledena pealt vaatavad, on üks isevärki pidu. Eestis ei imestata sellise asja üle sugugi, meil nimetatakse seda meeste tantsupeoks. Ürituse eesmärk on igati õilis: väärtustada meest kui isa, poega ja kaasat.
Enam kui 3000 meest tõid Rakvere staadionile maskuliinse maailma ühes selle erinevate tahkudega. Oli mängulusti ja armuvalu, kelkimist ja purjutamist, tõtati lahingusse ja seilati võõrastel meredel. Nagu näha sai, pole mehe elu üldsegi nii mesine. Ka mehed nutavad.
Tantsupeo märksõna „Kolm“ viitab nii peo järjekorranumbrile kui ka keha, hinge ja vaimu liidule. Enne pidu oli tähelepanu all vaid keha, õigemini need punased bokserid, mis kõige tähtsamat osa mehe kehast katavad. Õnneks lõi staadionimurul lõkendama ka mehine hing ja vaim. Mehed tantsisid rõõmuga, kuis siis teisiti. Ja rõõm nakkas ka peamiselt naistest koosnevale publikule.
Eriti suurt elevust tekitas toosama „bokseritants“. Kahju küll, tantsu „Viltu võttes“ eesmärk oli ju hoopis näppu viibutada ja moraali lugeda: vaat, mis juhtub, kui üleliia viina võetakse – mehed tulevad püksata koju! Tähtis sotsiaalne kriitika muundus hoopiski seksapiiliralliks. Ja paistis, et punastes alukates mehed tundsid end väga mugavalt. (Tärkas tahtmine endale ka sellised kelmikad bokserid muretseda.)
Püksata võivad mehed küll hakkama saada, aga naisteta mitte mingil juhul. Nõnda siis võeti seekord kampa kaks toredat neiut, Mari Holm ja Birgit Sarrap. Birgit – üks mu lemmiklauljaid – nägi valges kleidis välja hurmav nagu õidepuhkenud jasmiiniõis. Tema laulu sõnum, mis oli eelkõige meestele endile suunatud, jäi ajusoppi tinisema. Ole selline nagu oled, ütles Birgit laulu teel. Peaasi, et sa heliseksid. Helise – ja maailma kumiseb sinuga kaasa. Imetore!
Ääretult meeldiva üllatuse valmistas ka Daniel Levi – minu teine lemmik –, kes esitas viimaks ometi ka ühe eestikeelse laulu. Karl-Erik Taukari sõjakas üleskutse võidelda eesti keele ja meele eest kõlas Danieli lauluga kenasti kokku.
Kuidas aga suhtuda pittu, mis täiesti häbematult miksib folki ja poppi, sõidab ragiseva reega üle Ojakääru ja mööda Kikerpuud, pööraselt ja hetkekski peatumata? (Publikut oli õigupoolest ette hoiatatud. Vanade ja uute aegade segu peegeldus juba reklaamplakatilt, millel poolpaljas kutt – ikka nois kuulsates bokserites – iidse vöökirjaga paela mudis.)
Milleks kurjustada. Sellised „vahepeod“ ongi heaks polügooniks, kus julgelt katsetada ja traditsioone proovile panna. Ega need traditsioonid ju nii hädised ole, et iga kõvema nükke peale murduvad. Seekordse meestepeo muusikavalik tundus küll tsipake kaootilisena, kuid peab ju igale maitsele midagi pakkuma ning noorsoo sirgumisele mõeldes ajaga kaasas käima.
