10. mai 2015

Häid emasid kõigile

Kas pole tore, et emadepäeva tähistatakse meil ajal, mil peenardel uhkeldavad tulpide mitmevärvilised karikad, kased on hiirekõrvus ja toomepuu valmistub õide puhkema? Ja mõelgem: isadepäeva paiku on ilm kõle, vihm pudeneb krae vahele ning viimsed leheräbalad kukuvad raagus puudelt… Tähendab see vist, et emasid hinnatakse hoopis enam kui isasid? Kuid teab ju emake Maa kõige paremini: külvata on kergem kui vilja kanda.

Emadepäeva tähistati Eestis esmakordselt piduliku aktusega Uderna koolis Tartumaal 1922. aastal. Kõige kallimale pühendatud päev sai kiirelt menukaks ning peagi tähistati seda üle kogu maa. Kuni 1940. aastani oli emadepäeva ürituste peamiseks korraldajaks ja utsitajaks Naiste Karskusliit. Seetõttu ei maksa imestada, et Pätsu-aegseid emadepäeva kõnesid ilmestasid sageli üleskutsed kangema kraamiga piiri pidada ning lapsi „karskes ja puhtas eluviisis“ kasvatada.

Okupatsiooniaastatel keelati emadepäev ära kui kodanlik püha ning selle asemel hakati juurutama ideoloogiliselt sobivamat naistepäeva. Ilmekas näide punavõimu suundadest: tähtsad pole mitte perekesksed väärtused, vaid ühiskondlikud prioriteedid. Kommunistide vastumeelsus emadepäeva suhtes tõukub muidugi ka faktist, et päeva tähistamist alustati Ameerikas ning selle taga seisid valdavalt kristlikud ringkonnad.

Eestis ei tähistata emadepäeva kuigi suurejooneliselt. Pereasjad jäävad ikka pereringi. Ent emarolli tähtsusest ja tähendusest kõneldakse iga maikuu teisel pühapäeval siiski rohkem kui muul ajal. Eks vahel tekib ka väike kimbatus: igaühel on ema, emad on loomulik osa maailmast – kuidas neid siis õieti tänada? Kas piisab lillekimbust ja omatehtud koogist, tillukesest salmikesest ja laulujorust või on see kõik tühine puru ema valu ja vaeva kõrval? Tore oleks mõelda, et väike rõõm ema silmis kaalub üles kõik nood kannatused, mis laste kasvatamist on saatnud.

Mõnikord näib, et emadus on suurem looduse ime kui isadus. Isane loom (sealhulgas inimsoost mees) käib oma seemnetega väga pillavalt ümber. Tal tekib neid iga päev ligi paarsada miljonit juurde – mis nii viga raisata! Aga munarakud on nagu kalliskivid, nende hulk on piiratud. Iga kalliskivi, mis naise ihust väljub, jätab endast verise jälje, justkui tahaks loodus sellega inimesele midagi öelda…

Ema mured on suuremad kui isa omad, emainstinkt tugev ja tajutav. Kes oleks aga kuulnud isainstinktist?

Küllap on needki põhjused, miks emad pälvivad rohkem imetlust ja tähelepanu. Hästi on läinud lapsel, kel on hea isa. Pole aga kurvemat saatust, kui halb ema. Nukker on seegi, kui mõnel lapsel ei olegi emadepäeva hommikul kellelegi lilli viia. Seepärast võikski tänasel päeval soovida: häid emasid kõigile!