29. aprill 2015

Miks inimesed surevad?

Loll küsimus. Kõik, mis algab, peab ka lõppema. Raske oleks ette kujutada jooksu, millel on stardijoon, aga puudub finiš. Teatrietendus, mis kestab igavesti, muutub juba järgmisel päeval igavaks. Elu pole aga jooksuvõistlus ega teatrilavastus. Elu on midagi nii iseenesest mõistetavat ja samas ikkagi mõistatus.

ETV2-s näidatav doksari „Surm – lugusid elust“ püüab murendada tabusid, mis surmaga paratamatult kaasnevad. Moodsa inimese elu on ümbritsetud surmast – uudismeedia loendab hasartselt laipu, filmid ja arvutimängud teevad tapmisest ägeda meelelahutuse, samuti leidub kahtlase väärtusega äppe ja saite, mis lubavad välja arvutada igaühe täpse surmapäeva… Ja ometi – lähedase kaotus on endiselt ootamatu sündmus. Iseenda ja kallite inimeste surma peale ei tahaks mõeldagi.

„Surm – lugusid elust“ kätkeb juba pealkirjas neid kaht vastandlikku, ent ometi tihedalt seotud nähtust. Kui räägime surmast, räägime ka elust. Sari ise on humoorikas ja hoogne. Üllataval kombel aga ilma kindla fookuseta. Üksteise järel paisatakse vaataja ette erinevaid killukesi mitmete rahvaste usust ja kommetest, sekka teadlaste kommentaare ja portreekatkeid inimesist, kes on surmale väga lähedal seisnud, kuid endiselt meie seas ringi liiguvad. 

Kahekümne viies riigis üles võetud pildikillud seob ühte (fiktsionaalne?) norra perekond – keskealine mees ja tema väike tütar. Pereema on juba igavikuteele läinud ning võib-olla just see kurb asjaolu ajendab isa-tütart kogu maailmas ringi rändama, leidmaks tröösti ja todasamust tõde surma kohta. Ehk siis: mis on surm ja kuidas temaga leppida?
 
Näidatav norra pere ei leina, vaid lõbutseb. Nad satuvad kogemata Taivani lukshotelli, kuhu oodatakse külastajaid ainult tuhastatud kujul (jõukamaile on pakkuda isegi kullatud sviite!); satuvad pealt kaema lustakat koolnute mälestuseks peetavad pidu; kuulavad loengut keha ja hinge dualismist jne.
 
Vaatajate ette paisatakse ka seiku, mis mõjuvad kas kummaliselt või lausa võikalt. Näiteks piilutakse ühte USA uurimisinstituuti, kus ehtsatel inimlaipadel lastakse looduslikes tingimustes kõduneda, et uurida, kuidas keha lagunemisprotsess õieti toimib. (Muide, iga huviline võib oma maised säilmed teadusuuringuteks annetada. Selleks peab paraku surmani ootama.) Nõrganärvilistele ei soovitaks ka Himaalaja rahvaste kommet lahkunuid noaga tükeldada ja lindudele söögiks anda. Ametlik nimetus on sel toimingul küll ilus: taevamatus. No mis sa teed, kui kivine pind ei lase kedagi maha matta ning puuduvad ka puud, et tuhastamiseks vajalik tuli läita.
 
Surnukehadest lahtisaamine on muutumas kogu maailmas tõsiseks probleemiks. Üha enam inimesi sünnib – järelikult ka sureb. Saagu hingest, mis saab – keha jääb maa peale ja elavad vaadaku, mis siis sellega pihta hakata.
 
Tööstusrevolutsioon algatas Euroopas progressiusu kõrval ka teised mentaalsed protsessid. Ülerahvastatud linnades oli aina keerulisem läbi viia laibamatuseid, kõigele lisaks ei jätkunud maad, kuhu surnuid kogupikkuses susata. Nõnda tuli Euroopas (taas) moodi tuhastamine. Pikka aega paganlikuks peetud ja keskajal keelatud komme sai seega uue hoo sisse tänu praktilisele vajadusele. Ilmselt võib siit järeldada, et materiaalne baas määrab vaimse pealisrajatise, või kuidas? Kas see tähendab ka seda, et uskumused sünnivad pelgalt füüsilise maailma raamides, olles tuletatud ratsionaalsetest kaalutlustest?

Eestiski on krematsioon viimase paarikümne aastaga väga tavaliseks saanud (üks põhjus võib olla ka tuhastusmatuste suhteline odavus). Kas see ei näita samas, et midagi olulist ja koguni murrangulist on toimunud ka eestlaste vaimsuses? Jäägu too küsimus mõneks teiseks korraks.
 
„Surm – lugusid elust“ ei anna konkreetseid vastuseid. Pigem jäädakse teispoolsuse ja hinge mõistatust käsitledes materialistlikule seisukohale. Muuhulgas nenditakse, et enamikel inimestel, kel on olnud surmalähedasi kogemusi, pole silme ette sattunud kujutlust valgusest tunneli lõpus. Ehk on see vaid aju, mis mõningate inimestega vingerpussi mängib?

Kuid elu pikendamine ja surnuist üles tõusmine, millest inimkond aastatuhandete vältel on fantaseerinud, pole enam ammu mingi muinasjutt. Elundidoonorlus lisab eluaastaid paljudele. Südamemassaaži ja elektrišokiga tuuakse tagasi needki, kes on hakanud juba teispoolsuses inglitiibu kasvatama. Jah, teadus suudab teha imesid, kuid uskumused ei haihtu sellegipoolest. Aine ja energia seadus ei suuda lahendada inimhinge põnevat müsteeriumi. Ja võib-olla ongi nii parem.

„Surm – lugusid elust“ on läbinisti positiivne, optimistlik ja elujaatav. Natuke pealiskaudne ja kaootiline küll, kuid siiski teretulnud teledokk. Mis peamine – sarjast jääb kõlama lihtne tõdemus: surm on küll tõsine värk, aga elu pole vaja liiga tõsiselt võtta.