Sel kevadtalvel on jõudnud Eesti teatrilavadele ühekorraga kolm tuntud tegelast: Peeter Paan, Cipollino ja Buratino. On see vaid kokkusattumus või…? Ei teagi. Ehk on parasjagu õhus midagi sellist, mis soodustab nende üheaegset ilmumist, vahest magus nostalgia, igatsus pilvitute lapsepõlvepäevade järele, mis mahendaks käesolevat sombust ajastut?
Peeter Paan maandus Endlas, Cipollino sibuldab Ugalas ning Buratino sekeldab sedapuhku Rakvere teatris. Kolme poissi seob asjaolu, et keegi neist ei kasva tegelikult suureks. Olgu, sibulapoiss Cipollino puhul ei ole see päris kindel, kuid kes teda ikka suure ja nutmaajava sibulana näha tahaks? Ka Peeter Paan on Steven Spielbergi tahte kohaselt ja Robin Williamsi kehastuses suureks kasvanud (”Hook” 1991), ent ega sellest loost midagi hiilgavat välja ei tulnud. Parem ongi, kui mõned poisid eales meheks ei saa. Muidu kaoks rõõm ja lust.
Peeter Paan, Cipollino ja Buratino on klassikalised tegelased, kes lähimate sajandite jooksul teatrilavadelt ja raamaturiiulitelt ilmselt ei kao. Ühtlasi on nad kolmekesi koos kinnituseks sellest, et Eesti asub kultuuride ristteel. Inglise päritolu Peeter Paan on kogu maailmas tuntud kuju, kommunistliku taustaga Cipollinot teatakse peamiselt vaid Itaalias ja nõukogude impeeriumi kunagistel aladel. Aleksei Tolstoi Buratinot nähakse samuti peamiselt endistes liiduvabariikides, ehkki geneetiliselt on ta Cipollino hõimlane. Mujal maailmas tuntakse paremini ikka Pinocchiot, Carlo Collodi loodud puunukku. Fakt, et Buratino seiklustest pärit Lollidemaa ja Imede Põld on nii vene kui ka eesti keeles üldkasutatavad mõisted, näitab ilmekalt, et nõukogude kultuur ei ole meist jälgi jätmata möödunud. Ja see pole teps mitte halb.
Igipõliste poiste ohtlikud, aga ikkagi lõbusad seiklused tuletavad ka suurtele meestele meelde, kui oluline on oma tööde ja tegemiste juures rõõmu tunda. Seiklused ei murra kaela ega südant, kui kõrval on ustavad sõbrad. Isegi kui mõni buratinolik poiss satub vahest halba seltskonda, võidab hea sõna võõra väe. Milline lihtsameelne trööst siin kurjas maailmas! Aga näe, töötab.
Pinocchiost saab küll luust ja lihast poiss, aga Buratino jääb nukuks. Temast kujuneb nukuteatri täht, ta unistus täitub. Kas tahtis Tolstoi sellega öelda, et poisid jäävad poisteks? Ja kui J. M. Barrie ei lasknud Peeter Paanil meheks sirguda, kas ta õigustab sellega infantiilsust? Tegelikult tahavad ju kõik lapsed suureks saada, ainult suured inimesed tahavad lapseks jääda. Aga kui see unistus tekib, on juba lootusetult hilja…
Hando Runnel on kirjutanud luuletuse põrsast, kellest sai suur siga, kuid kes tahab jälle põrsaks saada. – ”Ja kui olen jälle põrsas, ma ei taha enam seaks.” Paljud lastekirjanikud annavad oma teostega väikestele lugejatele mõista, et nad naudiksid oma lapsepõlve. Kaua see ju ei kesta.
Noh, ja milleks seda kadunud õnnemaad täiskasvanuna enam taga nutta? Omaenda lastes peegeldub samuti too ammune rõõm, sinine taevas ja roheline rohi, millesarnast praegu enam kusagilt ei leia. ”Sina jõuad kaugemale,” laulab papa Carlo, ”kuni kord ka sina oled muld.” Jah, võib loota, et lapsed täidavad ka vanemate täitumata unistused, et nemad on targemad ja võimekamad. Seetõttu tulebki lapsi üle kõige hoida. Neid ülekohtuselt karistades karistame ennast.
