8. märts 2015

Hitler päästab Eestimaa

Kas tervemõistuslik inimene suudab ette kujutada erakonda, mille liikmete seas on korraga noored natsid ja vanad kommunistid? Kui meediast pudenevad killukesed üheks pildiks seada, siis ilmneb, et taoline skisofreeniline erakond sai viimati lausa Riigikokku.
 
EKRE (Endiste Kommunistide Rahvussotsialistlik Erakond?) on mäletatavasti ehitatud kuulsusetult lõpetanud Rahvaliidu varemetele ning seetõttu on erakonna auesimees praegugi Arnold Rüütel. Riigikogu armas pesamuna Jaak Madison osutus aga vastikuks natsiks… (Oh seda uudispommi!) Samal ajal ohjavad EKRE-t euroliidu- ja venevastase hoiakuga Helmed ning erakonda kuulub ka sügavalt religioosseid inimesi ja tõeliste aadetega patrioote. Sellisest segust võib teisigi plahvatusi oodata.
 
Homofoobide käilakujuks kujunenud Varro Vooglaid jõudis EKRE-t juba kiita, ent kui mõned erakonna liikmed ka edaspidi haakristidesse koperdavad, ei ole moraalijüngritel lihtne põhjendada oma sõbralikke suhteid „natsidega“. Kardetavasti ei kulu enam palju aega päevani, mil Mart Helmele Hitleri vuntsid ette kleebitakse ja igas Martin Helme peakratsimises Göringi saluteerimist nähakse. Kuid kus suitsu, seal tuld, ütles konservatiivne vanarahvas.
 
EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus – kui jällegi meediat uskuda – on vaid natuke lahjendatud versioon Hitlerjugendist. Religioossete ja mõõdukalt patriootlike hoovuste kõrval möllavad EKRE-s ka marurahvuslikud murdlained. Lisaks kõva käe ihalus ja inimlik, kuid brutaalne soov võõbata maailm kenasti must-valgeks. (Ja natuke siniseks.)
 
Tegelikult polegi ju küsimus selles, kas EKRE on paremäärmuslik või mitte. Suure liberaalsuse vastureaktsiooniks on ikka suur konservatiivsus. Loomulikult pole kõik inimesed rahul selle suunaga, kuhu läänelik maailm liigub. Nende jaoks on meie ajastul liiga palju vabadust ja vabameelsust ehk – kui väljenduda konservatiivide keeles – kõikjal võimutseb tolerastia.
 
Sellise olukorra muutmiseks otsitakse paratamatult eeskujusid ja sobivat mudelmõtlemist minevikust. Avaldused stiilis „kõigest hoolimata oli Hitler tubli poiss“ pole viimase 70 aasta jooksul korrakski vaibunud. Hitler oli ju tossike, aga ta suutis jätta endast sellise mulje, nagu oleks ta tõepoolest Saksamaa totaalsest kriisist välja toonud. (See on paljude paremradikaalide lemmikmõte.) Miskipärast unustatakse aga ära, et Hitler juhtis Saksamaa veel suuremasse kaosesse. Selleks oli mõistagi sõda. Kas Hitleri õigustamine või koguni ülistamine aitaks lahendada Eesti riigi sisemisi probleeme 21. sajandil? Kahtlane… Pigem on Hitler (nagu ka Putin) näide türannist, kes probleemide lahendamise asemel uusi probleeme tekitab.

Muide, Hitleri paljukiidetud majanduspoliitika ei erinenud palju Stalini käsumajandusest. Kolmandas Reich’is kehtestatud tootmiskvoodid, hinnakontroll ja sõjatööstuse eelisarendamine ei sobi kuidagi kokku turumajanduse ja moodsa vabariigi põhimõtetega.
 
Teiseks Hitlerifännide lemmikideeks on Holokausti eitamine või vähemalt selle ulatuse pisendamine. Genotsiidi eitamine pole kah midagi uut päikese all. Enamasti eitavad aga ikka tapjad ise. Miks peaks suvaline „rahvuslikult meelestatud“ isik kandma vimma teisest rahvusest või rassist inimese vastu? Kas see pole absurdne? Selle asemel, et arendada oma rahvuslikku identiteeti, otsitakse vaenlasi, patukotte, alaväärseid ja kahtlaseid „võõra“ keele, usu ja nahatooniga tegelasi, keda ühiskonnast elimineerida, halvimal juhul lihtsalt maha koksata. See on türanni mõtteviis. Pole ju vahet, kas natsid tapsid kuus miljonit või üheainsa juudi – mõrv on mõrv.
 
Igaüks, kes Hitlerit toredaks kutiks peab, ei ole veel nats. Seega – Riigikogus pole (vist) ühtki natsi. Küll aga teeb murelikuks see, et mõned inimesed ei suuda näha maailma kogu selle värvikirevuses. Mitmesuguseid ühiskonnagruppe teravalt eristades ja headeks-halbadeks liigitades ei jõua keegi õitsva riigini. Ülikonservatiive see muidugi ei huvita. EKRE-l on eeldusi muutuda puhtaks paremäärmuslikuks jõuks, ent selleks tuleb kõigepealt vanast kaardiväest ja pehmetest patriootidest lahti saada. 

Ülikonservatiividel on ees helge tulevik – eriti siis, kui oravapartei loosung uuest põhjamaast hakkab mingil kujul reaalsuseks saama. (Põhjamaa = frigiidsed feministid, moorapead ja pepupoisid.) Leidub küllalt tänuväärseid valijaid, kelle jaoks humanism on tühi sõnakõlks. Peaasi, et saaks oma rahulolematuse kellegi kraesse valada. Vihata on kergem kui mõista, põlata mõnusam kui leppida. Mõistmine ja leppimine on nõrkadele, eks ju.

Ajalugu räägib aga midagi muud. Saksamaa ei saavutanud ülemaailmset võimu ja edu mitte sõja, vaid rahuga. Kirjanik Thomas Mann hoiatas sakslasi väga sisendusjõulisel moel: „Kartaago pidas kolm sõda. Pärast esimest oli ta veel võimas. Pärast teist oli ta veel alles. Pärast kolmandat ei jäänud temast midagi järele.“ Hoiatust võeti kuulda. Sakslased said endistelt vaenlastelt hädaga andeks. Ja vaadake, kus on Saksamaa nüüd – Euroopa süda ja aju, kelle heakskiiduta ei lenda kärbeski.

Muidugi on Hitler väga hea õpetaja. Ta õpetab seda, kuhu viib pime viha ja ebaratsionaalne mõtlemine. Seetõttu ei tohigi Hitlerit ja tema vaimustavat õpetust saksa rahva suurusest kunagi unustada.