Raamaturiiulid on täis tarkust ja lollust. Mõnikord koguni võrdsel määral. Aga lollus võib olla isegi huviväärsem…
Raamatutel on see omapära, et nad võivad kaante ja lehtede vahel peita materjali, mille eest autorid-toimetajad-trükkalid ei vastuta. Need on lugejate lisandid. Mõnel puhul ununeb näiteks järjehoidjana kasutatud postkaart või taskukalender raamatu vahele ja aastaid hiljem päevavalgele tulles on tema väärtus kordades tõusnud. Teinekord arhiveeritakse raamatute vahele meelega või kogemata kraami, millest võib järeltulevate põlvede jaoks kujuneda põnev ajalooline avastus. (Katked Wanradti ja Koelli katekismusest leiti samuti täiesti kogemata ühe tunduvalt hilisema raamatu kaane seest.) Niisiis tasub kõik unustatud raamatud läbi raputada, kes teab, mis neist välja pudeneda võib.
Mina ajasin hiljuti täiesti pahaaimamatult näpud taha ühele etoloogia-alasele kultusteosele. See oli Niko Tinbergeni „Loomade käitumine“ („Valgus“, 1978). Esimeste lehtede vahel pikutas aga ajaleheväljalõige, kokkumurtud ja kollakas. Töörahva Elu, nr 5936, ilmunud teisipäeval, 2. märtsil 1982, maksnud 3 kopikat. Säilinud 1. ja 2. lehekülg. Päises ilutses loomulikult kohustuslik loosung: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ Pluss tarvilik täpsustus: „EKP Võru Rajoonikomitee ja Võru Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja“. (Tuleb tunnistada, et Töörahva Elu on isegi ühe tüüpilise nõukaaegse ajalehe jaoks üsna võigas nimi.)
Millest siis kohalikus Pravdas enam kui kolmkümmend aastat tagasi kirjutati? Alustuseks artikkel kurjakuulutava pealkirjaga: „Ees seisab suur töö“. Kõneldakse sellest, et ajale ei tohi jalgu jääda ning seetõttu tuleb veisefarmide sisseseadet uuendada, täiustada ja korras hoida. Artikli toon on asjalik, muuhulgas nõutakse farmidele töökindlamaid kodumaiseid seadmeid, lukkseppade tehnilise varustuse täiendamist ja eestikeelseid juhendeid töövahenditele. (Kas siis autoril oli meelest läinud, et üks õige nõukogude kodanik kõneleb ainult vene keeles?)
Veel saame lehe esiküljelt teada, et oktoobris tähistab Nõukogude tsiviilkaitse 50. juubelit, naiskoor „Kannel“ andis kordaläinud sünnipäevakontserdi, millega ühtlasi tähistati heliloojate Mart Saare ja Zoltan Kodaly (??) sünniaastapäevi.
Raudteelaste sotsialistlikus võistluses oli aga puudujääke. („Tulemused võinuks olla paremad.“) Mitmes jaamas jäid 1981. aastal täitmata laadimise plaanid. Vagunite seisuaeg oli lubatust pikem. („Põhjuseks toodi rasked ilmastikutingimised, tegelikult oli selleks ebarahuldav koostöö klientuuriga.“) Sotsialistliku võistluse tingimused täitis eeskujulikult Tartu Side- ja Signalisatsioonijaoskonna kollektiiv. Tublid poisid.
All paremas nurgas võib näha esilehe ainsat fotot. Selgitav pildiallkiri puudub, kuid nähtavasti on üles võetud Võru uued paneelmajad.
Teisel leheküljel kirjutatakse pikalt-laialt bilansikomisjoni hinnangust. Heaks hinnati töö Munamäe, Vastseliina ja Võru sovhoosis ning Kirovi-nimelises, „Sõpruse“ ja Võhandu kolhoosis. Mitterahuldava hinnangu said Misso, Sõmerpalu ja Varstu sovhoosid ning Sverdlovi-nimeline kolhoos. Artikli autor märgib: „Ei mäleta, et kümmekonna aasta jooksul oleks nii palju mitterahuldavaid olnud.“ Ja hädaldamine jätkub: „Ei mäleta ka seda, et rajoonis oleks nii suur hulk majandeid – kuus – aasta töö kahjumiga lõpetanud.“ Misso sovhoos – 292 000 rublaga miinuses, Sõmerpalu ja Ruusmäe majanditel kogunes miinust koguni üle 400 000 rubla. Masu missugune. Aga artikli moraal kõlab võimsalt tänapäevalgi: „Ja seni, kuni põllumees ilma meelevallast sõltub, räägib nõrk mees raskest aastast ja tugev mees heast aastast.“ Paistab, et pehmode ja matšode jõujooned olid juba nõukaaegsetes majandites välja kujunenud.
Artikkel pealkirjaga „Konkreetsemalt ja operatiivsemalt“ on nii veniv ja laialivalguv, et esialgu jääb arusaamatuks, millest üldse jutt käib. Rahvakontrolli gruppide töö avalikustamise vahendid… Need, kel oli õnne tol ajal elada, teavad ilmselt, millest jutt käib. Stendid, näitvahendid ja muu jama. Artiklis vilksatav sõna „rahvakontrolör“ paneb murelikult kukalt kratsima.
Veel mahub teisele leheküljele portreelugu ühest ELKNÜ XIX kongressi delegaadist. Eelmisel suvel (1981) tuli noor autojuht ja mehaanik sotsialistlikus võistluses Saksa DV-s toodetud liikurniidukiga esikohale, vabariigi ulatuses oli üheksas. Saanud mitmeid kordi komsomoli rajoonikomitee aukirju. „Karastunud“ ja „mehistunud“ sõjaväeteenistuses. Töökas ja aktiivne.
Portreeloos on mainitud ka Vana-Antsla mõisahoonet, mida olevat lubatud anda noorte käsutusse. Näib, et ajalugu kordub. Noortekeskuse sisseseadmist mõisaruumidesse on arglikult arutatud ka nüüd, enam kui 30 aastat hiljem. Asja pole saanud, 18. sajandil rajatud ja hilisematel aegadel tugevasti ümber ehitatud hoone on juba aastaid lagunenud.
„Aega on vähe ja ta on kallis,“ ütleb noor autojuht Töörahva Elule. Mõni rääkis tol ajal ikka õiget juttu ka.
P.S.
Nõukogude ajal telliti Töörahva Elu ainult surmakuulutuste pärast: järsku mõni tuttav on ära koolnud, siis hea teada. TE järeltulijat Võrumaa Teatajat tellitakse endiselt samal põhjusel.
Nõukogude ajal telliti Töörahva Elu ainult surmakuulutuste pärast: järsku mõni tuttav on ära koolnud, siis hea teada. TE järeltulijat Võrumaa Teatajat tellitakse endiselt samal põhjusel.
