Just nii palju pidavat kaaluma keskmine inimhing dr Duncan MacDougalli järgi. MacDougall viis katsed läbi tiisikusehaigete surijatega ning avastas vaid ühe patsiendi puhul, et suremise hetkel vähenes tema kehakaal kolmveerand untsi ehk 21 grammi. Ammuilma on teada, et dr MacDougalli metoodika ja katsetingimused ei kannata tänapäeva teaduse kontekstis mingit kriitikat.
Katset on püütud hilisematel aegadel korrata, kuid asjakohaseid tulemusi pole saadud. (Taoliste eksperimentide tegemist takistab ka meditsiinieetika.) Hing näikse olevat siiski kaalutu. Aga enam kui saja aasta eest ajalehtedes ära trükitud arv sai populaarseks ja on nüüdseks ka sügavale massikultuuri salvestatud.
Kimbatus algab tollest kurvast tõigast, et me ei tea oma hingest suurt midagi. On hing sama, mis teadvus? Ja kas teadvus on pelgalt ajuprotsesside tulem (tagajärg?) või miskit iseseisvat, millel on võime ka ajust ja närvisüsteemist eraldi toimida? Neuroloogid, psühholoogid ja teised teadlased, kes igapäevaselt hingega tegelevad, eelistavad seda sõna akadeemilises kõnepruugis vältida. Kuidas nimetada nimetut, mismoodi kirjeldada kirjeldamatut?
Kui teadus ei aita, tuleb appi võtta religioon. Ühe vanima ja geograafiliselt levinuma uskumuse kohaselt esineb inimhing kahel kujul: keha- ja vabahingena. Mõlemal võivad olla veel „alljaotused“. Kehahinge on seostatud ihus paiknevate organitega, ta võib paikneda veres, südames, kopsudes, suguelundites, juustes. Kehahing elustab inimese ning lahkub kehast surmahetkel või sureb koos kehaga.
Vabahing kuulub küll inimesega kokku, ent võib näiteks magamise ajal ilmas ringi rännata. Nõnda on põlisrahvad seletanud unenägusid. Pärast surma siirdub vabahing teispoolsusesse või jääb mõnel õnnetul põhjusel maa peale lõksu. Sedaviisi tekivad kodukäijad. Vabahing ilmutab end mõnikord hingeloomana, keda võib tavaliselt näha sureva inimese kehast väljumas.
Mitmetes šamaanikultuurides, kus valitseb põhimõte, et kogu ilm on hingestatud, kirjeldatakse hinge olemust füüsilise substantsi funktsioonide kaudu. Ehk siis: tule hing põletab, vee hing peseb, noa hing lõikab ja poti hing mahutab. Inimese hing on muidugi nii keeruline, et tal on palju funktsioone. Hing ju rõõmustab ja vihastab, armastab ja unistab. On see siis inimese elu eesmärk – olla ja tunda?
Kuid hinge omadused ei saa sellise mõtteviisi järgi eksisteerida väljaspool füüsilist maailma. Kui tuli kustub, kaob ka põlemine. Pott läheb katki – ja ta ei mahuta enam. Sureb inimene, surevad ka rõõmud, viha, armastus ja unistused. Aga šamaanid teavad, et miski ei lähe kaotsi. Hinge vägi jääb alati alles.
Hing on seotud hingamisega. India usundites tähistab seda seotust atman – inimeses voolav energia, mis ilmaruumis jumaliku tuulena puhub. Tuul on paljude rahvaste meelest hingede kandja.
Moodsas teaduses sarnast seost ei tunnistata, pigem tulenevad hingelised omadused ikka ajust ja närvidest. Hinge asupaigaks pole teadusliku käsitluse järgi mitte kopsud ega süda, vaid aju. Põlisrahvad on selle pisikese, aga võimsa organi tähtsust miskipärast alahinnanud. Eks ole põhjus ka selles, et kuni 18. sajandi lõpuni, mil avastati loomade kehas elektrilised impulsid, olid neuroloogilised teadmised pea olematud.
Nojah, aga kas praegusaja teadmisi ja muistseid uskumusi kombineerides on üldse võimalik hinge saladusteni jõuda? Olen vestelnud paljude inimestega, ennekõike noortega, hinge olemuse teemal. Hinge seletatakse enamasti nüüdisajale kohaste kujundite kaudu. Hinge surematust noored üldjuhul ei vaidlusta. Põhjenduseks sobivad hästi algtõed füüsikast. Juba Newton kinnitas, et energia ei saa kaduda ega tekkida. Energia vaid liigub ühest olekust teise. Ja mis see hingki muud on kui energia? Keha on sellisel juhul masin, mis energiavoota ei tööta ning kui masin läheb katki, peab energia lihtsalt ootama, kuni ta jälle masinasse pääseb…
Ometi on siin üks „aga“. Energiat saab mõõta, selle olemasolu registreerida. Hinge „mõõdud“ ja „kaal“ jäävad endiselt teaduslikule aparatuurile kättesaamatuks. Kuid – kui natuke naiivselt ja ehk isegi pseudoteaduslikult arutleda – mingi otsene seos müstilise hinge ja füüsikalise energia vahel peab ikkagi olema. Tänapäeval elustatakse inimesi ju elektrišokiga. Seda, et elekter võib olla koguni elu andev nähtus, uskusid juba Luigi Galvani ja Giovanni Aldini, kui nad konna-, koera- ja inimlaipadesse elektrivoolu juhtides isendeid ellu äratada püüdsid. Laibad küll tõmblesid, tegid koguni silmi lahti, kuid hingama ei hakanud…
Esmaabikursustel seletatakse, et kõige olulisem on säilitada surmaohus inimesel hapniku ligipääs ajju. Hapnik siseneb kehasse aga kopsudest, seega õhu kaudu. Kas polnud siis mingil moel õigus muinasrahvastel, kes ei välistanud hinge asupaigana ühtki organit?
Mis siin targutada. Hing on küll salapärane, aga vajab ikka hoolt. Hinge eest peab hoolitsema nagu ihu eest. Aga kuidas sa hoolitsed selle eest, mida isegi kaaluda ei saa?!
