18. oktoober 2014

Sõda meie südames

1939. aasta oktoobris marssisid Eestisse esimesed punaväelased. Baaside leping, ametliku nimetusega vastastikuse abistamise pakt, oli alistumise märk. Ja nüüd, 75 aastat hiljem, palub vaat et kogu rahvas, et NATO siia oma alalised baasid rajaks. Juubelihõngulistest daatumitest veel: augustis möödus 20 aastat viimase punasõduri lahkumisest. Kevadel saabus aga Ämarisse käputäis NATO sõdureid, Tapale jõudis hiljuti ameeriklaste sõjatehnika. Ajalugu teeb uperpalle, sest baasidel ja baasidel on vahe. 

Patsifismiajastu on (taas) läbi saanud. Militaristlik sõnavara on ilmunud argisesse kõnepruuki. Jälle räägitakse sõduritest ja sõjatehnikast, astutakse agaralt Kaitseliitu, pisikesed poisid mängivad tankidega, koolidesse plaanitakse riigikaitseõpet… Ja need kaks müstilist numbrit, mis sageli meeles mõlguvad: 2 ja 5. Ehk protsent SKT-st kaitsekuludeks ja kullakarvaline NATO artikkel. 

Pärast õõvastavaid sündmusi Ukrainas ei tohiks enam kuigi palju olla neid inimesi, kes küsiks: mida kuradit need Eesti poisid seal Iraagis ja Afganistanis sõdisid? Kelle nimel? Mille eest? Jah, nüüd on seegi selge. Maailm on endiselt kuri, aga pisem kui kunagi varem. Kas oleks kindral Laidoner uskunud seda, et tulevikus hakkavad Eesti sõdurid priiuse eest võitlema kõrbeliivas? (Küllap poleks keegi toonasest vabariigi koorekihist uskunud sedagi, et idapiir lastakse rahumeeli võssa kasvada.) 

Sõda ei peeta enam nii, nagu mullu ja muiste. Vaenuväed ei kohtu lagedal väljal, fanfaaripoiss ei puhu lahingu avasignaali, lipud ja kiivrisuled ei lehvi enam. Ei ronita isegi kaevikutesse ega trotsita gaasimaski kandes sinepigaasi surmavat hingust. Aina rohkem peame arvestama nähtamatu sõja ning nähtamatute sõduritega. Tulised lahingud võivad puhkeda ootamatult ja seda mitte ainult linnatänavail, vaid ka meedias, küberruumis ja inimeste enda südames. 

Füüsilisel kujul toimuvat sõda osatakse vähemalt karta, kuid vaimsed sõjad toimuvad igal pool ja igal ajal. Vaimne kodusõda on kõige ohtlikum ning seda ettekuulutavad märgid heljuvad ka Eestimaa õhus. Midagi pole parata – igaühel on oma arusaam ja visioon sellest, milline peaks ideaalne Eesti välja nägema. On visioone, mis servapidi tõmbuvad ja moodustavad kauneid kaleidoskoopilisi pilte. Leidub ka visioone, mis tõukuvad ja kogu terviklikku rahvusmosaiiki lõhuvad. Oleme jõudnud teelahkmele. Tuleb valida, kuhu ja kuidas edasi. 

Ühed tahavad, et Eestist saaks avatud ja eesrindlik põhjamaa, kus kõigil inimestel oleks võrdsed võimalused. Teised usuvad, et püsiva Eesti loomiseks tuleb nõrgematest üle sõita ning ideoloogilised, seksuaalsed ja rahvuslikud vähemused ühiskonna piirialale tõrjuda. Liberaalsusepuhangud tekitavad ajal, mil õrn julgeolek ja majandus nõuaksid justkui konservatiivsemat jõudu, asjatuid lahkhelisid. Inimesed vajavad kindlustunnet. See pole kaugeltki sobiv aeg suurte reformide või ühiskonna moraalset selgroogu painutavate seaduste jaoks. Kuid samas tuleb ikkagi tunnistada, et muudatused on vajalikud, isegi kui nende ühiskondlik kasu näib praeguses olukorras kahtlane. Paigale jääda ei saa. 

Üheksakümnendate alguses viis valitsus läbi hulga valusaid reforme. Kahtlemata tehti kiirustades ka vigu. Ent eelkõige sooviti Eesti pöörata järsult läänekursile. Täielik lõimumine demokraatliku maailmaga sai olla ainuõige samm. On veel kütkeid, mis meid nõukogude taagaga seovad. Mitmed Eesti valitsused on seda vähemal või rohkemal määral tajunud. Poliitiline eliit lihvib meie paipoisi kuvandit. Euroopast võetakse üle kõike, mida sealt pakutakse – nii head kui halba. Eesmärgiks näib olevat kujundada Eestist Euroopa Liidu näidisvabariik, et mitte olla enam Nõukogude Liidu näidisvabariik. Ega selleks ka kunagi jälle saada. 

Ühed ütlevad hambaid krigistades, et Eesti pole enam ammu vaba. Teised hõiskavad, et vabadust tuleb aina juurde. Mis teha – vabadust mõistetakse erinevalt. Aga absoluutne vabadus on nagunii paljas illusioon. Me kõik oleme üksteisega seotud, mõjutame üksteist vastastikku ja lõppude lõpuks peame ikkagi külg-külje kõrval selles pisikeses riigikeses elama. Kes tooks lepitust?