Vanemuise teatris on viimastel aegadel juhtunud kummalisi asju. Laval kukuvad alla luksuslikud dekoratsioonid, saalis hõljub pidevalt suitsuving, piletid on kuni kevadeni välja müüdud ja päevast-päeva kõlavad garderoobidest rõdu viimaste ridadeni imeilusad meloodiad. Räägitakse, et Vanemuises tegutseb Ooperifantoom.
Kõik algas teatrirahva ebausust. Teater kui väga müstiline koht tekitab endeid, keelde ja rituaale. Klaustrofoobilises õhkkonnas tegutsevad vaimud, kratid ja kotermannid. Gaston Leroux’ 1911. aastal ilmunud õudusjutt on inspireerinud paljusid loojaid. „Ooperifantoomi“ põhjal on valminud vähemalt 6 mängufilmi, telesari ja joonisfilm. Muusikale on kirjutatud vähemalt kolm, neist Andrew Llyod Webberi oma konkurentsitult kõige kuulsam. Tema „Ooperifantoomi“ on nimetatud lausa täiuslikuks muusikaliks. Tuleb nõustuda. Kergemate lavateoste kategoorias on nii sisuliselt kui ka vormiliselt laitmatuks timmitud „Ooperifantoom“ ületamatu tšempion.
„Ooperifantoomiga“ realiseeris juba varem hulga kuulsust kogunud Andrew Llyod Webber täielikult oma võimed. Ühtlasi sai fantoomiloost muusikalide kuldajastu särav punkt – hiljem pole lavale toodud enam ühtki muusikali, mida kõikjal maailmas tuntaks ja mängitaks. Ooper, operett ja ballett on selles tükis valatud muusikalivormi, kastmeks lisatud rokilik tunnusmeloodia ning ihukarvu kergitav orelimuusika. Selleks, et taolist tohuvabohu nauditavaks tervikuks liita, peab olema geeniuse kätt, mis Llyod Webberil kahtlemata olemas. Kui varasemad Llyod Webberi teosed on olnud enamasti ühe hiti muusikalid, siis „Ooperifantoom“ on hittide paraad, ebamaiselt kaunite viiside kanonaad.
Õrna kunstnikuhingega inimene võib ju nina kirtsutada ja küsida, kas Vanemuine peab rahva raha eest tegema meelelahutust. Rahva raha tuleks ju kulutada hoopis lavastustele, millest enamik inimesi aru ei saa. Aga kui Vanemuisel on olemas sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitrupp ja draamanäitlejad, siis oleks rumalus jätta need muusikalitegemiseks vajalikud komponendid kasutamata. Pealegi on Vanemuise potentsiaali märgatud kaugemalgi, mille hiilgavaimaks tunnistuseks on ka õigus „Ooperifantoomi“ etendada ja koguni ümber lavastada.
Riskide hajutamiseks palgati lavastajaks Georg Malvius. Ühtlasi saab Malvius „Fantoomiga“ tähistada väikest juubelit: esimese lavastuse tegi ta Eestis 25 aastat tagasi ja selleks oli legendaarne „Viiuldaja katusel“ Estonias. (Siinkohal väärib märkimist, et Malviuse tõi Eestisse ei keegi muu kui Eri Klas.) Rahvusvaheliste jõududega on eestlased juba ammustest aegadest peale oma kultuurikangast vanutanud.
Lavastajale ei jäetud siiski kuigi palju mänguruumi. Muusikat ja libretot muuta ei tohi, niisiis on Malvius pidanud vaid mõningaid stseene värskendama. Originaaliga võrreldes on Vanemuise „Ooperifantoomis“ törtsuke rohkem koomikat (nunnu ooperikääbus, kes oma nina igale poole topib + veiderdavad teatriomanikud + seksikalt kelmikad kankaanitantsijad).
Malvius on muusikali tegevusaja nihutanud tänapäevale pisut lähemale, mis tähendab, et põhitegevus toimub millalgi 20. sajandi alguses. Proloogis tehtud viide sõjas purustatud teatrimajale (Vanemuine või Estonia?) on küll uitmõttena huvitav, aga sel pole lavastuses laiemat kandepinda.
Suure panuse originaallavastuse varjust ülesaamiseks on andnud kunstnik Iir Hermeliin, kelle loodud lavapildid mõjuvad maagiliselt nagu elluärganud hiiglaslikud panoraam-maalid. Lava väiksus ei võimalda küll korraldada suuri massistseene, kuid ka väikese balletitrupi esitused mõjuvad seal väga šarmantselt. Muide, esimese vaatuse peategelaseks on kahtlemata majesteetlik kroonlühter, mis viimaks kilinal-kolinal laest alla prantsatab. Kui pauku saab, siis on Karlsson rahul.
„Ooperifantoomi“ tõlkimist eesti keelde tuleb lugeda märkimisväärseks sündmuseks. Enamik maailma rahvaid ei saa neid võrratuid meloodiaid oma emakeeles kuulda. Kuna suurem osa tegevusest antakse edasi lauldes, oli Leelo Tunglal tõlkijana tohutu vastutus, kuid vaieldamatu profina sai ta suurepäraselt hakkama. „Ooperifantoomi“ laulud kõlavad eesti keeles taevalikult. Nii mõnigi laul on tõlkes saanud sügavama tähenduse, näiteks „Möödunu ei kordu eal“ („The Point of No Return“).
Kiidusõnu võib öelda kõigi peaosatäitjate kohta. Armukolmnurk Fantoom-Christine-Raoul on väga võimekate artistidega kaetud. Seni pole mul õnnestunud Hanna-Liina Võsa teatrilaval näha, mistõttu üllatasid tema oskused nii laulmise kui ka näitlemise vallas. Milline ingellik olend! Koit Toomet teatakse muidugi mitmekülgselt andeka mehena, niisiis ei tasu imestada, kui ta seekord oma mesise iseloomu kõrval ka kõrvetavat raevu ja kättemaksuhimu ilmutab.
Stephen Hansen tekitas esialgu väikest umbusku. Tema tugev lavaisiksus on kahtlemata meeldejääv (olen ta hingestatud „Nessun dormat“ isegi ühes oma raamatus maininud), kuid kas mõnda Eesti tenorit siis tõesti Fantoomi rolli leida polnud…? Ent etendus hajutas kõik kahtlused. Hanseni kerge aktsent mõjub kõnedefektina, mis lisab Fantoomile vajalikku eemaletõukavust. (Siiski tuleb tunnistada, et kohati on tema eesti keel nii puhas, et jääb mulje, nagu oleks ta elu aeg selles keeles laulnud.) Tema võõrapärasus on samuti pluss, mis haakub selle salapärase olendiga, keda keegi ei mõista ja kellele kaasa tunta ei osata. Hansen on inimlik Fantoom – just nii, nagu lavastaja teda näidata kavatses.
Kuid mis inimlikkusest siin rääkida?! Ooperifantoom on ju ennekõike psühhopaat, terrorist ja mõrtsukas. Ta valab süütut verd, põletab ja purustab. Kuidas seesugust mõista, kuidas seesugusele andestada?
Siiski ei tasu unustada, et Ooperifantoom on ka geniaalne helilooja, kelle looming on oma ajast kaugel ees. Ta on mustkunstnik, arhitekt, muusik, tõeline renessansi-inimene. Selle kõige juures on ta aga moraalselt ja füüsiliselt väärastunud.
Fantoom tahab päästa noorukest lauljat Christine’i. Kuid… kelle eest? Kas Fantoom ise ei kehastagi siis ainuisikuliselt kurjust?
Ehk ei olegi maailm nii must ja valge. Fantoom terroriseerib ooperiteatrit, sest tahab teatrile head. Ta soovib, et laval tehtaks puhast ja üllast kunsti. Primadonna Carlotta, esitenor Piangi ning teatri uued omanikud Andre ja Firmin esindavad ülbust, edevust, ahnust ja saamahimu. Nad näivad naeruväärsed, kuid just selle süütu koomika taga peitub tegelik kurjus. Kurjus ei alga kunstist, mille eesmärk on anda ning jagada, vaid pealiskaudsusest, hoolimatusest ja omakasupüüdlikkusest.
Siit koorub „Ooperifantoomi“ suurim paradoks. See on kommertslik lavastus, mis ometigi ülistab kunsti. Vähe sellest! Ooperifantoom ise ongi kunsti kehastus. Pool ta näost on ilus ja sile, pool aga kole – nagu kunstilgi. Kunst ei saagi olla läbinisti ilus. Kunst võib publikut hirmutada, kiusata ja ängistada. Aga kunstnikud ei tee seda mitte kurja, vaid ikka hea pärast. Nõnda tahab ka Fantoom kiskuda Christine’i välja sellest ilusast valgusküllasest, ent ometigi petlikust ja pealiskaudsest maailmast.
Ka Raoul esindab seda maailma, sest ta on ahnete ja hoolimatute teatriomanike isiklik patroon. Ta ei taha uskuda Fantoomi olemasollu, sest ta ei usu kunsti.
Christine’il tuleb lõpuks valida meelelahutust ja pealiskaudsust kaitsva Raouli ning koleda, aga sügavahingelise Fantoomi vahel. Neiu valib Raouli, ent suudleb ka pikalt ja kuumalt Fantoomi. Sama lugu on kogu muusikaliga – „Ooperifantoom“ on meelelahutuslik tükk, mis suudleb kunsti.
Malvius rõhutab oma tõlgendusega, et isekus ja kasuahnus kutsuvad esile needuse, mis hukutab kõiki ja kõike. Ainult armastus ja kaastunne suudavad needuse murda. Christine on see ideaalkuju, kelle võimuses lepitada kunst ja meelelahutus. Ta ei taha valida. Oma suudlusega kingib ta elu mõlemale – nii meelelahutuslikule Raoulile kui ka kunstile Fantoomi kehastuses.
Vanemuise lavastuses on „Ooperifantoom“ saanud täiesti uue lõpu, mis näib palju loogilisem, selgem ja efektsem kui originaalil. Fantoom heidab endalt maski. Aitab näitemängust, aitab enese varjamisest. Mask ei päästa kedagi. Seda teeb ainult armastus. Julged on need, kes suudavad talitada nii, nagu Fantoom.
Kuid ikkagi jääb õhku küsimus: kuhu ta kadus? Võimalik vastus peitub ühes laulus: Ooperifantoom on sinu enda peas. Ta on minu, sinu, meie kõigi peas. Kas julgeme talle otsa vaadata?
